Kalamaja jutuvestmisõhtute lood

Kalamaja muuseumis toimuvad 2024. ja 2025. aastal Kalamaja lugude õhtud. Jutustama ootame nii nooremaid kui eakamaid, nii vanu kui uusi muuseumisõpru.

KEDA OOTAME?

Pole oluline, kas oled endine või praegune kalamajalane, noor või vana. Mitmendat põlve kohalik või siin vaid põgusalt viibinud – kõik lood ja mõlgutused Kalamajast on teretulnud!

MIS ON PLAANIS?

Võta kaasa enda lood ja tule kuulama teisi. Kostitame kõiki tulijaid sooja joogi ja koogiga. Vaatame, kuhu jutud meid juhivad ja kas meil jätkub julgust ning pealehakkamist teha nendest koos üks kogukonnateatri etendus? Või näiteks panna kokku hoopis üks kohalike lugudega ajaleht? Või hoopis midagi kolmandat?
Jutukulgu juhivad Triin Siiner Luguteatrist Teine Puu ja endine kalamajalane kogukonnateatri aktivist Liia Kanemägi TUUM Teatrist.

Järgmised kohtumised toimuvad:

27. november 2024 kell 17.00-20.00

29. jaanuar 2025 kell 17.00-20.00

12. veebruar 2025 kell 17.00-20.00

26. märts 2025 kell 17.00-20.00

23. aprill 2025 kell 17.00-20.00

Osavõtt on tasuta, aga palun anna oma tulekust ette teada, kirjutades:
kalamaja@linnamuuseum.ee

Igal lugude jagamise õhtul valivad kohal olnud inimesed ühe loo, mille põhjal kohalik kunstnik Lumimari teeb illustratsiooni.

Esimene lugude jagamise õhtu lugu on Anneliisilt Kalamajast.

Nööbid supitirinas

Minu lapsepõlves elas mu kodumajas Kalamajas naabriproua, kes oli tõeline eestiaegne daam – kodus oli ta alati väga peenelt riides, kuldkett oli kaelas ja väljas käis ta suure kübaraga. Temaga juhtus tore lugu. Üle tee meie vastasmajas elas poiss, kes oli suur rüblik ja keda kasvatasid kaks vanaprouat, ema ja tädi. Meie maja tante käis neil kahel proual aeg-ajalt külas. Ükskord läks meie tante taas teisele kahele prouale külla ja jõudis sinna parasjagu lõunasöögi ajaks. Supitirin oli juba laual ja üheskoos istuti lauda, et kõht täis süüa. Kahjuks aga jäid kõigil kõhud tühjaks … Vanasti oli igal perenaisel nööbikarp, kus hoiti tagavaraks nööpe, trukke, haake ja muud säärast, ning poisirüblik oli selle karbi leidnud. Kui suppi kaussidesse tõstma hakati, oli tante väga jahmunud, sest kausis oli lisaks supile suur hulk nööpe, trukke ja muud õmbluskraami. Poiss oli nööbikarbi sisu tühjendanud supitirinasse supi hulka. Nii jäigi meie maja tantel ja kõigil teistel kõht tühjaks. Natuke kurb lugu, aga naljakas ka.

Anneliisi (1941) lugu

Pildi joonistas kohalik kunstnik Lumimari.