Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

17. LUGU: Potlatch vs imettegev ikoon

Auli ekspositsiooniampsud: Potlatch vs imettegev ikoon

Veel enne aasta vahetumist ja pikki pühi küsisin meie kogenud esipedagoogi käest, kas tema teab ajaloost mõnd tava, mille osa oleks olnud enese surnukssöömine. Ta vastas kõheldes: „Potlatch ehk?” Kummalisel kombel oli mu endagi peast hetk varem seesama sõna läbi käinud.

Nüüd, kui peod peetud ning võõraid vähemaks jäänud (kui ikka ja jälle rahvaluuletaja sõnu kasutada), sattusime ühe teise kolleegiga jälle samal ajal ühest ja samast asjast mõtlema. Nimelt imettegevast ikoonist Jasna Pole kloostris Poolas, mis olevat üks kahest kõige külastatavamast palverändurite sihtkohast Euroopas.

Möödunud aasta lõpus käis Tallinnas üle kolme tuhande Taize kloostriga seotud noore. Paljud väisasid ka meie muuseumi ja üks neist ulatas mulle postkaardi Jasna Pole ikooniga. Algul tundus see pühapilt nagu paljud teised – Jeesuslapse ja ta ema Maarjaga. Kolleeg aga tutvustas Vikipeedia abil asja laiemat tähendust ning see avas mu silmad. Miks ei võiks meie maja saada üheks kahest kõige külastatumast keskajamuuseumist Euroopas? Või vähemalt Eestis… Olgu siis kasvõi linnamuuseumi filiaalide seas! Sest eks Kiek in de Kök püüab pilku ja inimesi oma kaitsekäikude ja kliimavitriinidega. Meil on aga meie püha pilt raekoja seinalt kella alt, samuti kannatanud nagu Poola ikoon – küll mitte hussiitide, vaid vihma, tuule ja päikese käes.

„Viimse kohtupäeva” maal, mis osutab keskaegse linnavõimuhoone õigusmõistmise funktsioonile, hakkab peagi kolima (sarnaselt Jasna Pole ikoonile, mis palju reisis – küll varjumise eesmärgil) koos mitmete teiste muuseumi varadega. Kindlalt paika jääb sammas keset kaupmehemaja eluruumi – nagu põhilised eluseadused – ja püüdlemine paremuse poole.

Foto: Diele ehk elutuba keskaegses kaupmehemajas, Vene 17. Tallinna linnaelumuuseum.