Autor: Auli Tohv
Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.
20. LUGU: Õlu lõkkesse ja sool sõira sisse
Mida arvata kartulipudrust tomatisalatiga? Taolist toitu keskajal ilmselgelt laua peale muidugi ei pandud, sest keskaja lõpu alguseks meie maal loetakse ju Ameerika avastamist. Niisiis on selge, et selleks ajaks, kui Uuest Maailmast sisse veetud uudismugul viimaks siiakanti jõudis, oli keskaeg ise meie mandril ametlikult lõppenud. Tomat tuli linnulennuliselt võttes veelgi kaugemalt, jõudes siia veelgi hiljem. Kokku saavad nemad igal juhul meie muuseumitundide rekvisiitide korvis, kus õpilaste teadmiste kontrolliks või nende segadusseajamiseks on sajanditetaguste heegeldatud viljade vahele pistetud teiste hulgas banaan ja jäätisetorbik. Mängutomatit saab aga pidada ka punaseks õunaks, milliseid keskajal kasvas väljaspool linnamüüri üksjagu. Vanalinna endassegi mahtus salaaedu majade vahele, kus puud võisid kanda maitsvaid vilju.
Jaanipäevil vaeb mõte grillivarda kandidaate. Saame siis mõne neist vanaaegsel kombel koostada, naeriste ja kaalikatega. Kas me just õlut maarahva kombel lõkkesse ohverdame – seda ei teinud ilmselt ka peenemad inimesed tol ajal linnas. Lõuna-Eesti köömnejuustu sõira võiks aga küll valmistada ja paigutada sool sinna sisse, sest liha-kala soolati ikka aasta teises pooles. Enne jaaniaga pääsesid lehmad rohumaale, sealt siis piimatoitude rohkus suvise pööripäeva pühadelaual.
Pärast jaanipuhkust aga jälle kultuuri tarbima!
Linnaelumuuseumi ekspositsioon endiselt ümberehitamisel, teised filiaalid töötavad see-eest täistuuridel.
Foto: Maaris Jäätma, Tallinna linnaelumuuseum.
