Autor: näituste projektijuht Johanna Rannula
“Veel üks kaitsevahend – karantiin – leiutati 1377. aastal, kui tänase Dubrovniku (Horvaatia) linnanõukogu tegi korralduse, et kõik [katku] nakatunud piirkonnast pärit reisijad püsiksid linnast teatud kaugusel nelikümmend päeva (it k quaranta giorni), mis andiski meile sõna karantiin. Tavaliselt ei saanud karantiin katkust jagu või reisijaid kokku kuhjates hoopis laiendast selle pärastist levikut.”
Sellise lõigu leidsin raamatu “Kavalam kui inimene. Rottide ja inimeste sotsiaalajalugu” (autor Robert Hendrickson) kolmandast peatükist nimega “Surm ratsutab roti seljas”. Kõlab praeguses koroonaviiruse tõttu kehtestatud eriolukorras päevakajaliselt. Viiruslikud epideemiad ja pandeemiad on kimbutanud inimesi juba väga ammusest ajast. Kuigi tundub, et koroonaviirus on võrreldes varasemate epideemiatega muutnud eluolu palju suuremal määral, siis tagasivaadates jääb ta kõvasti alla tavalisele katkule.
Imelik küll, kuid hoolimata kõigist õudustest, mida katk oli kirjapandud ajaloo jooksul kaasa toonud, ei osatud vähemalt Läänes seostada Musta surma levikuga surnud rotte, mida alati katku puhkemisel arvukalt leiti. Alles 19. sajandi lõpul avastati katku tekitav bakter Yersinia pestis ja tõestati katsetega, et katk oli esiti näriliste haigus ning et nad kannavad edasi kirpe, kes omakorda nakatavad katkuga inimesi. Mujal maailmas – Indias, Bütsantsis jne – võib leida selle kohta hoiatusi juba palju varasemast. Ka tänapäeval moodustavad närilised katkuhoidlaid, ja katkujuhte esineb siiani.
Varaseima kirjaliku teate katkust leiame Piiblist. Egiptuse vaarao Ramses V muumial on maohaav, mis võis tulla muhkkatkust. Vanas Kreekas esines samuti epideemiaid, nagu mainivad Herodotos ja Hippokrates. 164. aastal puhkes 16 aastat kestnud Antoniuse katk, mille tipphetkel suri kümme tuhat roomlast päevas. Esimene rottide levitatud katku pandeemia, 6. sajandil levinud Justinianuse katk ei viinud küll veel Ida-Rooma impeeriumi lõpuni, aga nõrgestas riiki olulisel määral. 700 aasta hiljem, 1340. aastatel Gobi kõrbe rottidest alguse saanud pandeemiat nimetatakse Mustaks surmaks. Kolme sajandiga leidis oma lõpu 75 miljonit inimest, Euroopast kadus umbes kolmandik elanikest. Londonis näiteks suri kümnest inimest üheksa.
Ravi ei olnud, kuid meeleheites prooviti kõike: joodi menstruaalverd, neelati katkumuhkude mäda, hingati pisikuid naabrite peale, et neist vabaneda, hoiti majas surnud koeri ja sokkusid, piitsustati end patukahetsuse märgiks, joodi sulatatud kulda jne. Üheks üsna vähetõhusaks meetodiks oli ka eelmainitud karantiin. Süüdistati samuti kõike, ainult mitte rotte: planeetide asendit, vulkaanipurskeid, koduloomi, joodikuid, hauakaevajaid, mustlasi, juute ja kerjuseid.
Sajandeid hiljem leiti lõpuks katku seos rottidega, täpsemalt rottide seljas ratsutanud kirpudega. Samas ei levi kõik epideemiad näriliste või kirpudega. Koroonaviiruse täpsed tagamaad on veel teadmata, kuid loodetavasti jõuame me tõeni kiiremini, ning väldime selliseid libauudiseid e fake news‘e, nagu keskaegsed inimesed ravi pähe uskusid.
Rottidest ja teistest linnas elutsenud ja elutsevatest elukatest tuleb juttu Tallinna Linnamuuseumi näitusel linnaloomadest, mille avame Kiek in de Köki kaitsetornis 2020. aasta oktoobris. Näituse kuraatoriks on ajaloolane Toomas Abiline, tekstid kirjutab Juhani Püttsepp.
Näitus vaatleb linna ja looma arengut inimese vaatevinklist – kuidas on loomi peetud ja millal hakkas loomapidamine linnast lahkuma? Milleks neid on kasutatud, keda söödud, kellest saadud kehakatet, kellega töötatud ja kellega lõbutsetud. Ja muidugi – kes olid tüütud parasiidid ja haigustelevitajad. Räägime ka sellest, kuidas on muutunud linlaste suhe loomadesse ning milline on loomadele omistatud tähendus, millised eksootilised loomad on Tallinna tänavatel käinud ja millised loomad on elanud vaid linlase fantaasias.
Jälgi blogi ja muuseumi infokanaleid, sest jagame huvitavaid kilde sel teemal juba enne näituse avamist.
