Autor: Auli Tohv
Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.
Kaheksas lugu. Anija rahvas Revalis
See lugu juhtus juba ammu, jõulude ajal. Tegime Anija valla rahvaga tiiru vanalinnas ja keerasime pidustustest rääkides Pikale tänavale, kust Mustpeade vennaskonna liikmed keskajal trummi põristades Raekoja platsi poole ja tagasi oma jootudele tantsisklesid. Seekord tagus Suurgildi kõrval trummi hoopis üks naisterahvas. Ta tegi seda nii, nagu oleks tal elu kaalul ja nagu oleks ta valmis selle ka kaalule panema. Mustpead olid valmis samuti oma elu kaalule panema ja panidki, nn Jeruusalemma lahingus linnaserval Liivi sõja ajal. Ja hiljem vabatahtlike pritsumeestena. Ometi on hea, et ma selle võrdluse peale tulin alles koduteel. Niisiis sammusime vaikselt Mustpeade majani, kuhu meid erandkorras vestibüüligi lubati, et me päris ära ei külmuks. See trumm aga endiselt põriseb mu kõrvus: kuidas lööja justkui lõi selle iga „seti” lõpus puruks – ja ometi ta jätkas. Ma ei taha seda põrinat, ma tahan rahu! Palun rahu.