Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

15. LUGU: Kas luid on ilus vaadata?

Auli ekspositsiooniampsud: Kas luid on ilus vaadata?

Sügis toob ka muuseumi tõsised teemad, mida oleks mõnusam jätta käsitlemata. Silt uue näituse „Inimluud muuseumis. Kas teadus või hauarüüste?” uksel juhib tähelepanu, et väljapaneku sisu võib vaatajat häirida. Nii mõnigi külastaja on seda hoiatust ülearuseks pidanud. Üks doktorikraadiga daam avaldas arvamust, et pigem mõjub häirivalt prostitutsiooninäitus, sest üks asi on see, mis sinu kehaga pärast surma tehakse, teine – mida sellega su elu ajal korda saadetakse.

Natuke nalja valmistas pühalik säilmenäitus samuti. Nimelt räägitakse seal muu hulgas Karl Eugen de Croy „muumiast”, mis seisnud pikka aega lagunemata Niguliste kirikus. Meenus Prantsusmaal reisinud sõbra jutt pühakute surnukehadest, mis tõesti püsisid muutumatuna sajandeid, eritades enda ümber vaid õrna roosiaroomi. Petseri kloostri katakombides kogesin ise puhast õhku kirstukuhilate vahel. Mismoodi lõhnasid hertsog de Croy maised jäänused, seda näitusel ei mainita, kuid arvatavalt säilisid need edukalt ohvitseri järjekindla alkoholitarbimise tõttu. Nii võiks järeldada, et ka patusem elu jätab meile lootust.

Teaduse eetilisuse üle saab arvamust avaldada luudenäituse juures asuvale küsimustikule vastates ja seal on võimalik ka igaviku üle järele mõelda. Hingedeaeg on ligi.

PS. Mul paluti kõrgemalt poolt (meie muuseumi teadurite poole pealt) viidata siiski ka tõelisele de Croy muumia moodustumise põhjusele. Selleks peetakse nimelt salpeetrit, mida sisaldas Niguliste kiriku ehituskivide vaheline sideaine. Jäägu kõlama see, kuidas asjad tegelikult olid! Tõde on ikka kõige ilusam. Teemakohase sümpoosioni link: https://youtu.be/aNX3mLVHfto?si=rUwjvitv_OmEFcAc

Fotol Salme viikingisõdalase kolju, nooruk 7. sajand

Tallinna Ülikooli Arheloogia teaduskogu

Foto Meeli Küttim