Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

14. LUGU: Kus on halva ase?

Ühel päeval tulid jälle külastajad meie muuseumisse, kes jäid meelde. Tegin neid esimest korda nähes piisavalt rumalat nalja ja piinlikkustunne keevitab ju juhtunu kindlalt mällu. Tegelikult teen ma seda nalja pidevalt, igatahes tihti. Et „ärge te sinna viimasele näitusele küll minge, seal on kõlvatused (te ei taha ju neid vaadata)”. Sel korral ukerdasin ma samal ajal ülakorrusele viiva keerdtrepi juures mingit pikendusjuhet kapi alt sikutada ja nii ei kukkunud valvenali kõige paremini välja. Külastajad vastasid mulle jaheda vaikusega, millele järgnes vastus: „Me vast ikka läheme, kui juba pileti lunastasime” vms. Lohutasin end, et iga päev ei ole minu päev või vähemalt ei ole iga külastaja tingimata minu nn veregrupist.

Hiljem neid daame allkorrusel kohates otsustasin aga kasutada „rünnakut” kui parimat „kaitset” (halva mulje vastu), nimelt uurida, kuidas neile meie maja üldiselt meeldis. Jutt läks muidugi ka kõlvatustele ja minu ettekujutuse järgi just „tõredam” daam oli väga lahke vastama. Küll aga tekkinud tal küsimus, miks „Kõlvatu Tallinna” näitus üldse tehti. Kas ei võinuks selle asemel midagi ilusamat näidata? Kasvõi valgustada prostitutsiooni kenamat poolt – Eestis, oli Eesti ajal ka glamuurseid bordelle ning kõik lõbutüdrukud (ilus nimi!) ei lõpetanud hoopiski Dunkri Lonni kombel. Miks siis ikkagi räägime näitusel just õnnetust prostituudist Lonnist ja tema saatusekaaslastest? Tavalistest (talu)tüdrukutest, kes läksid linna teenijannadeks, aga ühel või teisel põhjusel lõpetasid lõbumajas – kus lõbus oli klientidel, kui üldse kellelgi. Võib-olla selle pärast, et kummalisel kombel saame siin samastuda: väliselt erinevad meie elud nende omadest nagu päev ööst, aga järele mõeldes – kas meie valikutes on alati rohkem sisulist vabadust… Või siiski? Selle eest peame siis küll igapäevaselt väga tänulikud olema. Et meid ei loeta „halbadeks”, kellele sobibki teha tööd, mida normaalne inimene mingi hinna eest ei teeks. Et me ei ole need „kurvad, kelle kodu on seal, kus tuul on toa teinud, vesi palgid veeretand…”

Lugegem ka vastilmunud artiklikogumikku „Kõlvatu Tallinn” ja võtkem vastu otsus, kas inimkond jaguneb ikka headeks ja halbadeks või viskab nende vahele ka halle varjundeid.

Raamat koondab kokku 40 uurimust ja seksuaalsusega seotud teemat läbi aegade. Raamatu ilmumist toetab Kultuurkapital.

Raamat on müügil Tallinna Linnamuuseumi filiaalides ja hästivarustatud raamatupoodides.