Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

12. LUGU: Lõbusad museaalid

Valitseb veel soe suvi, „kui elu on kerge, kalad karglevad ja taevas võtab osa oma kõrgusest kosmose arvelt” (või kuidas vanaaegses muusikalis „Porgy ja Bess” lauldigi).

Kenasti pruuniks põlenud turistid otsivad muuseumis varju kord vihma kord päikese käest – ja seda kordamööda ühe päeva jooksul! Nii hakkab meel ka siinses vaikelus lõbusamaid tähelepanekuid tegema. Liiatigi, kui arvestame, et tõsidus kuulub pigem teadlastele. Ometi on nemad just välja selgitanud, et hobuse seljast mahapudenemise järel muutus turniiriturvises rüütel täiesti abituks, nii et kannupoiss pidi ta taas sadulasse upitama. Sel põhjusel ei pruugi nimetatud raudrüü ekspositsioonis mõjuda hirmutavana, vaid hoopis lõbusana.

Kõrvalsaalis nuhtleb aga kloostrikoolmeister rumalaid õpilasi valevastuste eest. See seik peaks muhelema panema iga tänapäeva õpetaja, kes filmimise hirmus ei söanda jõuravale kõurikule kurja pilguga otsagi vaadata. Või tekitab viivuks magusa õelustunde laste vingumisest väsinud lapsevanemale, kellelt seadus on võtnud vana hea ja tõhusa kehalise karistuse õiguse.

Ei ole aga kindel, et need minevikulood meid praegu naerma üldse ajavad. Võib-olla otsime midagi palju peenemat, mida ridadegi vahelt välja ei loe? Tore kaardikepiga munk ootab teid igal juhul meie kaupmehemajas, sest „lähemal uurimisel” selgus, et Raudne Rüütel oli siiski jalad alla võtnud ja komberdanud Kiek in de Köki suurtükitorni uuele näitusele. Sa ei või iial teada, kui tegu on mustpeaga – kas tema veedab talve „talvelinnas” (ehk Taanilinnas, nagu mõned Läänemere üliolulist kaubanduskeskust nimetasid) või mõnes muus kaupmeeste peatuspaigas Euroopas.

Muis: TLM _ 4602 Re 225