Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

23. LUGU: Tekstiiliteemandid varjust välja

Vanasti mulle vanad asjad üldse ei meeldinud. Näiteks vanad majad. Teised rääkisid neist kui millestki salapärasest ja erilisest. Minu silmale paistsid nad õudsed, isegi koledad. Näitasin alati lapsepõlvekoju minnes kogu olemusega välja, et suundun linnaosa ainsa uue hoone poole – mis sinna miljööväärtuslikku piirkonda õigupoolest üldse ei sobinud. Oma maja ümbritsevaile „puulobudikele” või punastest tellistest „tondilossile” ei heitnud ma pilkugi. See oli ammu. Linnamuuseumi tööle tulemise järel õppisin tundma vanade asjade lugusid. Tekkisid seosed ja ajalugu hakkas minu jaoks elama, muutus loogiliseks nagu reaalteadused. Andsin ka külastajatele edasi oma vaimustust museaalide suhtes, millest mõnigi väärtuslikum on päästetud prügikuhjast. Eelmise aasta lõpus raekoja piltvaipade vaatlusele õpetajate majas läksin siiski lootusega, et sealsel erakordsel sündmusel saab näha ka ühe verdüüri pleekimata, uuena paistvat tagakülge. „Kahepoolne” vaip osutus täitsa värskevärviliseks igast küljest, lahti rullus aga midagi hoopis põnevamat – Uuest Maailmast sisse toodud kangapigmentide „tootmise” eetiline külg. Tartu ülikooli spetsialisti jutust selgus, kuidas edevuse tõttu jõudsid värvid Euroopasse märksa kiiremini kui kartul sealt kaugelt kontinendilt. Teemaga seotud mustad aspektid tulevad muu hulgas käsitlusele näitusel ERM-is. Meie loodame aga pea pool aastatuhandet tagasi Madalmaade tuntud kudumiskeskusest Enghienist tellitud piltvaipu endid laiemale vaatajaskonnale näidata linnamuuseumi Avatud Kogudes. Pikisilmi oodatud projekti teostumise korral saaksid õrnad imeasjad endale vajalikud elamistingimused. Vastupidisel juhul jäävad nad igaveseks saladuseks nagu mäe sisse nõiutud linn muinasjutus.

https://www.linnamuuseum.ee/cat-kiek…/piltvaipade-projekt/