Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung
Kaheteistkümnendas ja neljateistkümnendas blogipostituses kirjutamise kuidas Taani kuninga ja Saksa ordu Liivimaa haru suhtlus käis peaasjalikult Preisimaa kaudu. Teisisõnu ei olnud Saksa ordu maameister Liivimaal ise kirjavahetuses Taani kuningaga, vaid lasi end esindada Saksa ordu kõrgmeistril.
Aastatel 1454–55 muutis Taani (1448–1481), Norra (1450–1481) ja Rootsi (1457–1464) kuningas Christian I seda tavapärast suhtlusviisi üpriski järsult. Sellest ajast peale hakkasid Christian ja tema järglased Taani troonil pidama kirjavahetust ja vahetama saadikuid otse Saksa ordu Liivimaa haruga. Neil aastatel ei muutnud Christian I pelgalt juurdunud traditsiooni lasta kõrgmeistril esindada Liivimaa haru suhtluses kuningaga, vaid ta vähendas järsult ka oma diplomaatilist suhtlust ordu kõrgmeistriga. Miks siis selline järsk muutus aset leidis?
Saksa ordu sattus aastatel 1454-66 sügavasse kriisi, kui Preisimaa linnad ja läänimehed ordu valituse vastu üles tõusid ja endid Poola kuninga võimu alla andsid. Ülestõusu tõttu puhkenud Kolmeteistaastase sõja käigus sai Saksa ordu kõrgmeistri võimuala – Preisimaa – rängalt kannatada. 1466. aastal sõlmitud Teise Toruni rahuga läks Preisimaa jõukam läänepoolne osa Poola kuningale ning kõrgmeistrile jäi vaid vaesem ja hõredama rahvastikuga Preismaa idaosa.
Kuni Kolmeteistaastase sõja puhkemiseni 1454. aastal oli Saksa ordu kõrgmeister olnud Läänemereruumis ja Skandinaavias poliitiliselt olulisel positsioonil. Sõja puhkedes hakkas ta meeleheitlikult liitlasi ja rahalist abi otsima, mistõttu kadus peatselt ka tema poliitiline mõju regioonis. Christian I oli juba 1454. aasta lõpus nõustunud oma sõjalaevastikuga ordut toetama, kuid nõudis vastutasuks märkimisväärselt suurt rahasummat, mida kõrgmeister ei olnud suuteline maksma. Seega kaasati 1455. aasta alguses kõrgmeistri ja kuninga läbirääkimistesse ka Liivimaa meister, kes nõustus viimaks kuninga nõutud summa ise ära maksma.
Sellest ajast peale hakkas Christian I aina enam suhtlema just ordu Liivimaa meistriga, andes mõnikord talle üle isegi oma kirjad kõrgmeistrile palvega need ise edasi saata. Kõrgmeistri vähenev poliitiline mõju Läänemereruumis võimaldas kuningal teha lõpp kõrgmeistri vahendajarollile Taani kuninga ja ordu Liivimaa haru suhtluses. Preisimaal käinud sõda andis Christianile ka võimaluse laiendada oma poliitilist mõjuvõimu Liivimaale. Kõige aktiivsem periood Christian I Liivimaa-poliitikas oli just aastatel 1456-62.
Kuninga nõudmisel andis ordu Liivimaa haru end 1457 aastal viieteistkümneks aastaks Christian I kaitse alla kohustudes maksma talle igal aastal 1000 reini kuldnat. Kuningas aga pidi varustama ordut igal aastal 500 sõjamehega. Liivimaa orduharu ütles kuninga sõlmitud kaitsekokkuleppe üles kohe kui lõppes sõda Preisimaal, kusjuures ordumeister heitis kuningale ette, et too ei olnud lepingu tingimusi täitnud. Lubatud sõjamehed oli kuningas saatnud vaid ühel korral. Pealegi sõlmis Christian juba 1458. aastal ordu vastastega rahu, ega osalenud seejärel enam ordu sõjas Poola kuninga ja Preisimaa ülestõusnute vastu. Niisiis oli Christianil õnnestunud sundida Saksa ordu Liivimaal tegema talle iga-aastaseid makseid ilma eriliste omapoolsete vastuteeneteta.
Samal ajal aga sekkus Christian I Saare-Lääne piiskopkonna sisetülisse, toetades toomkapiitli poolt piiskopiks valitud Johann Vatelkannet Saksa ordu vennast piiskopi Jodokus Hogensteini vastu. See kahe vaimuliku vaheline tüli piiskopitooli pärast arenes aastaks 1461 pisisõjaks, mis kestis kuni 1463. aastani ja kus kuninga teenistuses olnud sõjamehed võitlesid Saksa ordu vägede vastu.
Chrstian I poolt täide viidud muudatused Taani kuninga ja Saksa ordu Liivimaa haru suhtluses jäid püsima 16. sajandini. Kõrgmeistri vahendajarolli kadumine ja poliitilise mõju vähenemine suurendas selgelt Taani kuninga võimalusi mõjutada Liivimaa siseasju ja poliitilisi arenguid, mil iganes kuningal oli huvi ja vahendeid aktiivse idapoliitika ajamiseks.