Autorid Stefan Pajung & Mihkel Mäesalu

Ajaloolasena on põnev vaadata, kuidas teatud aines köidab palju tähelepanu, seda vaadatakse ikka ja jälle üle ning sõnastatakse selle jaoks uusi tõlgendusi – samal ajal kui teised teemad jäävad seletamata, ebaselgeks või pakuvad huvi vaid väikesele erandlikule grupile. Viimase paari kümnendi jooksul on nii Taani kui ka Eesti ajaloolased vaadanud veel kord läbi Eesti kirstianiseerimise ja läänekristluse sfääri integreerimise alguse ning tulnud välja uue arusaamaga sellest, kuidas kirik end Liivimaal 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses kehtestas.

Teisest küljest on palju vähem tähelepanu pööratud sellele, kuidas Liivimaal vastasutatud kirikuinstitutsioonid ja üksikud vaimulikud suhtlesid Saksa, Taani ja Rootsi emakirikutega. Püüdes kindlaks teha, kui suur oli Taani ja Eesti omavaheline suhtlus, sattusime Tartu piiskop Nicolausi juhtumile, kes üritas 1313. aastal sõlmida kokkuleppe Schleswigi piiskopi Jens Bocholtiga, et ametikohad omavahel lihtsalt ära vahetada. Tartu piiskop tegi Jens Bocholtile ettepaneku, et Jens võtaks koha Tartus üle ning temast, Nicolausest, saaks omakorda Schleswigi piiskop. Kuid Jens Bocholt ei soovinud sellest midagi teada – miks minna Tartusse ja ebakindlasse tulevikku ning jätta maha oma piiskopkond? Ta teatas Taani kuningale Erik VI Menvedile (1286-1319), et tema poole on pöördutud, kuid vandus, et ei lähe Tartusse – kui kuningas seda heaks ei kiida. Miks polnud Jens Bocholt huvitatud Tartusse minemisest ja seal elama asumisest? Kaevusime allikatesse ja proovisime välja selgitada – ning jõudsime järgmise loo juurde, mis puudutas tegelikult veel ühte saladust. Nimelt seda, miks Tartu Nicolaus oli tunnistajaks äsja valitud Taani kuninga Christopher II kroonimishartale 1320. aastal.

Nii Tartu piiskopkond kui ka Eesti hertsogkond olid peaaegu naabrid kristliku lääne serval ja seisid silmitsi paljude sarnaste probleemidega. Kuigi Tartu piiskopid olid Saksa orduga enamasti heas läbisaamises, ähvardasid alati nii sisemised kui ka välised vastuolud, mis ohustasid piiskopi ebakindlat positsiooni. Kohaliku elanikkonna järjekordse ülestõusu võimalus seisis üha silmapiiril ja Vene vürstid ootasid vaid juhust Liivmaa alade kaitse nõrkade külgede ärakasutamiseks. See olukord viis loomuliku lähenemiseni ja tihedama koostööni Tartu ja Eesti hertsogikonna vahel, kes võinuks teineteisele vastastikku tuge anda, kui Vene vürstid Liivimaa asjadesse sekkunuks. Näib tõenäoline, et 1313. aastal kavandatud vahetust tulekski selles kontekstis vaadelda – piiskop Nicolaus pidi tundma, et ta on ebakindlas olukorras – ja mitte küllalt rikas oma olukorra parandamiseks. Me teame, et Nicolaus läks 1313. aasta alguses paavsti kuuriasse Avignonis, kus ta tagas 1500 kuldnase laenu, mida kasutati Tartu piiskopkonna kaitsmiseks. Kuid ikkagi ei paistnud ta olevat oma olukorraga rahul, kuna ta ei pöördunud Avignonist tagasi Tartusse. Selle asemel kirjutas ta Schleswigi piiskopile ja tegi ettepaneku vahetada piiskopkonnad. Järgnevas ütles Schleswigi piiskop talle ära, kuid vastuses pidi Nicolaus siiski märkama võimalust. Ta pidi lihtsalt veenma Taani kuningat, et vahetus on tema huvides.

Tartu toomkiriku varemed. Foto autor Ivar Leidus, september 2012

Nii läkski 1314. aasta kevadel Tartu piiskop Nicolaus Taani, et uurida, kas ta suudab veenda Erik VI Menvedi ja saada tema toetus kohavahetuseks Jens Bocholtiga. Kuningas Erik oli valmis Nicolausi ära kuulama ja andis talle turbe Taani, et too saaks oma argumendid esitada. Näib, et Erik Menved kaalus ettepanekut, kuid ta ei suutnud võtta seisukohta, kas pakkumine oleks hea idee. Lõpuks ei tulnud sellest midagi välja ja piiskop Nicolaus pidi sama targalt naasma Tartusse. Sellest hoolimata võis see käik anda põhjust, et Erik Menved kaalus vähemalt võimalust oma positsiooni Eestis tugevdada kaudse kontrolliga Tartu üle. Lõppkokkuvõttes oleks ta eelistanud, et Tartus oleks kuulekas “vasall”, kellega koostööd teha, selle asemel, et tal oleks täielik kohustus ja vastutus kaitsta ka Tartu piiskopkonda. Erik Menved oli nende aastate jooksul piisavalt hõivatud oma kaasatusest konflikti hansalinnade Rostocki, Wismari, Stralsundi ja Greifswaldiga.

Kui plaanist lahkuda Tartust ja saada selle asemel Schleswigi piiskopiks ei tulnud midagi välja, pidi piiskop Nicolaus oma olukorra üle põhjalikult järele mõtlema. Ehkki ta oli Saksa orduga heades suhetes, olid keskaja maailmas liidud põgusad. Mis juhtuks, kui Vene vürstid ründaksid tema piiskopkonda? Kas Saksa ordu ja/või Taani kuningas teda siis toetaksid?

Parem oli saada täiendavaid liitlasi, kui piiskopkond seda vajas, ja nii läkski piiskop Nicolaus 1319. aasta kevadel kõigepealt Lübeckisse ja sealt jälle Taani, et tuge koguda. Kahjuks suri Erik Menved 1319. aasta novembris, enne kui selles küsimuses mis tahes selgusele jõuti, ilma poja ja pärijata. Kuningas Eriku vend Christopher, kes oli olnud aastatel 1303–1307 Eesti hertsog, oli kõige tõenäolisem järeltulija. Kuid selleks, et kuningaks saada, pidi Christopher allkirjastama üsna karmi “håndfæstningi” ehk kroonimisharta, mis piiras tugevalt tema tegevust kuningana ja tegi ulatuslikke järeleandmisi mõjukaile aadlikele. Pärast mõningaid läbirääkimisi lepiti kokku tekstis ja 25. jaanuaril 1320 kirjutas uus kuningas lepingule alla. Üks tunnistajatest oli Tartu piiskop Nicolaus.

Tema kohalolek Christopher II kroonimisharta tunnistajana on Taani teadlastele alati pisut salapäraseks jäänud, kuid võib-olla on meie uurimused Tartu ja Schleswigi vahelise kirikuühenduse kohta tahtmatult toonud meid seletusele lähemale. Me ei tea, millist rolli Nicolaus mängis läbirääkimistel või kas tal oli midagi öelda. Kuid võimalikuks seletuseks võiks olla see, et kuna Tallinna piiskop Heinrich oli surnud hiljemalt 1318 ja uut hertsogkonna kirikupead polnud valitud ega nimetatud, asus Nicolaus de facto tegutsema Taani riigi Eesti esindajana. Võib-olla oli see tingitud sellest, et Tartu piiskopkonnas asunud Valkena ehk Kärkna tsistertslaste kloostril olid maavaldused ka Virumaal? Või sellepärast, et ta oli ainuke esindaja Eestist, kui Christopher kirjutas oma kroonimishartale alla jaanuaris 1320? Rangelt võttes polnud vaja Eestist pärit esindajal kohal olla, kuna kroonimisharta kehtis ainult Taanis endas, aga mitte Eestis. Põhjus võib olla ka nii lihtne, kui et ta oli usaldusväärne, sõltumatu tunnistaja.

Peame vaatama, kas suudame leida teistsuguse kõlbliku seletuse. Võib-olla saab mõni ​​ajaloolane mõistatuse lahendada, kui ta teema uuesti läbi vaatab?