Muljeid jagavad Kristiina Hiiesalu, Ene Heimvell, Tina Timonen, Kristi Paatsi, Merike Neidorp, Lennart Kumm, Leo Savila ja Andres Lall
10.– 14. märtsini viibis rühm Tallinna Linnamuuseumi töötajaid Lissabonis, et tutvuda sealsete muuseumide ja linnaruumi arendustega. Traditsiooniliste suurte muuseumilinnade (London, Berliin, Viin, Amsterdam) asemel sai valitud Lissabon kui meie jaoks veidi tundmatum, kuid põnevate muuseumidega linn, mis oma suuruse poolest on samas võrreldav Tallinnaga. Meie eesmärk valitud muuseumide ja arendustega tutvumisel oli mõtteaines Linnamuuseumi tulevaste ja juba käimasolevate projektide ja näituste tarvis. Seetõttu olid kaasatud erinevate filiaalide, osakondade ja alade töötajad, et koguda võimalikult palju erinevat infot, muljeid ja tähelepanekuid.
Sealviibimine sattus ajale, mil muuseumide ja muude vaatamisväärsuste avamisajad ja -tingimused kiiresti muutusid. Kõige kindlamat infot sai linna turismiinfopunkti kohale minnes ja omal nahal sai selgeks, kui tähtis on külastajate jaoks olulise info pidev kaasajastamine muuseumi kodulehel!
Allpool mõned tähelepanekud, teada-tuntud klassikalised hästitöötavad lahendused ning leidlikud uuendused ja pikemat arendamist nõudvad eesmärgid, mille poole püüelda.
Enamiku esimesest reisipäevast veetsime Colouste Gulbenkiani muuseumis. Sealt pärineb tõdemus, et muuseumi püsiekspositsiooni loomisel tasub panustada läbimõeldud vitriinidele. Museu Calouste Gulbenkian’is (1960. aastatel muuseumiks ehitatud hoones ja ekspositsioonis) olid endiselt kasutusel originaalvitriinid, mis mõjusid tagasihoidlikult, olid hästi valgustatud, mugavalt vaadeldavad ja lasid särada erakordselt rikkalikul Euroopa ja Aasia keraamika, tekstiili ja klaasi kollektsioonide esemetel. Muuseum jagunes kahe hoone vahel, mõnusa jalutuskäigu kaugusel oli ka muuseumi tänapäevase kunsti osa. Sama oluline kui püsiekspositsioonid, oli muuseumi hooneid ümbritsev park/aed, kuhu kohalikud ja turistid pääsesid piletivabalt. Calouste Gulbenkiani muuseum oli üks meie suuri lemmikuid, soovitame soojalt kõigile, kes on Lissaboni minemas (loodame, et viirus taandub kiirelt).
Lissabonist neljakümneminutilise rongisõidu kaugusel asub kaunis Sintra linn, milles külastasime ajaloolist Pena paleed ja aeda. Sealne tundlik originaalinterjöör oli kaitstud vaipadega käiguteedel, diskreetsete, külastajate liikumist suunavate (nöör)piiretega ja arhitektuuridetaile ning mööblit kaitsvate akrüülist ümbriste ja paneelidega. Pena palee Sintras pakkus huvi sealse lossi rikkaliku kööginõude ja -masinate valiku poolest, mis näitas, et köögitarvikute vormis ja töötluses erilisi erinevusi Eestis nähtavaga ei ole. Pena palee on üks külastatumaid paiku terves Portugalis ja jättis ka meile kustumatu elamuse.
Rahvusgalerii ehk Museu Nacionale de Arte Antiga võttis kogu meie grupi tundideks oma saalide rägastikku. Meie koguhoidjad olek võinud ilmselt ka kõik kolm päeva selles muuseumis veeta – eriti suures osas Hieronymus Boschi triptühhoni „Püha Antoniuse kiusatus“ ees.
Muuseumist oli õppida kõigil. Suures ja avaras istumisvõimalusega fuajees jooksid ekraanil fotode ja videotena salvestised muuseumi uusimatest tulmetest ehk ostudest või annetustest muuseumile, mida ju sageli kohe ekspositsiooni välja panna ei saa. Selline ekraanilahendus sobiks hästi ka paljudele meie muuseumidele.
Tallinna Linnamuuseumis on üks suurimaid kahlite kollektsioone Eesti muuseumides, mis on meie avahoidlas ka kõigile vaatajatele avatud. Seega ootasime kahhelkivide muuseumi ehk Museu Nacional do Azulejo külastust suure huviga. 17. sajandist pärinevasse kloostrisse rajatud muuseumis olid tekitatud võimalused liikumiseks ratastooliga ning vaegnägijatele stendid museaalide käegakatsutavate koopiatega. Ekspositsiooni osana oli piiratud alal võimalik jälgida kahlite sorteerimist/korrastamist.
Muuseum asus katoliku kloostri hoones. Huvipakkuvad olid kloostriajast pärit sinivalged keraamilised seinapaneelid stseenidega Vanast Testamendist. Oli nii groteskseid kui ka õpetlike stseenidega ning värvilisi mauri stiilis plaate. Muuseumis oli säilinud kloostri aed, mis oli külastajatele avatud. Kloostriaegadest sai näha ka ristikäiku ja kirikut. Ekspositsioon II korrusel oli paigutatud ristikäiguga piirnevatesse kloostriruumidesse ja sulandus nendega ühte. Kuna Linnamuuseumi kahlite ja plaatide kogus on palju piiblistseenidega esemeid, siis sai siit ka nende kohta palju õpetlikku teavet.
Kahlite sorteerimine ja puhastamine oli kõikidele külastajatele läbi avahoidla klaasakende hästi näha.
Veel jõudsime käia meie Telliskivi loomelinnaku laadses kvartalis LX Factory, mis on loodud nagu meie Telliskivigi, vanasse tehasesse. Tekstiili ja kudumistehas asutati Alcântara linnaossa juba 1846. aastal ja viimastel aastatel on selle 23 000 ruutmeetri suuruse ala hõivanud kunstnikud, moe-, kultuuri-, arhitektuuri- jne ettevõtjad ja muidugi tänavakunst ja restoranid-kohvikud. Palju õppimisvõimalusi, kuidas muuseum saaks tänavakunsti ja näituste kaudu olla esindatud ning kuidas tööstuspärandi ja uue loomelinnaku vahel tuua sümbioos.
Kõige lõpuks ka meie reisi mitteametlik moto (Foto Classical Art Memes). Tänu sellele oleme kõik täna terved ja teeme usinasti tööd kodukontorites.