Autor: Tallinna Linnamuuseumi vanemkuraator Toomas Abiline, Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi juhataja aastatel 2007–2022.

Tallinna kesk- ja uusaegsed linnakindlustused – müürid, kaitsetornid, bastionid – on meie rahvuslik rikkus, mis säilinud erandlikult terviklikuna ja maalilisena. Koos loovad nad vanalinnast kohati mulje kui ajaloo teemapargist, tõmmates ligi arvukaid turiste, kes siin meelsasti aega ja raha kulutavad.

3. juunil 1475 mainiti esimest korda üht Tallinna linnakindlustuste sümbolobjekti, Kiek in de Köki suurtükitorni. Sellise tähtpäeva puhul on põhjust üle korrata väärika sünnipäevalapse elulugu.

Linnakindlustuste areng on ikka toimunud käsikäes relvastuse arenguga. Kui 1260. aastatel Toompea jalamile tekkinud all-linna kindlustamisega tõsisemalt tegelema hakati, piirdus relvastus veel vibude, ambude ning mitut liiki heiteseadeldistega. Tallinna esimene linnamüür oli veel suhteliselt madal, 4–7 meetrit kõrge, müüritornid samuti madalad, 10–15 m, ning ehitatud esialgu vaid müüri järsematele käänukohtadele.

Esimest tulirelva mainitakse Tallinnas 1346. aastal ning 1380. aastatel hakati siinmail juba ise tulirelvi valmistama. Linnamüür ehitati nüüd oluliselt kõrgemaks, 9–13 m, ning paksemaks; ja varustatakse siseküljel tugipiilaritega. Olemasolevad tornid kohandati tulirelvadele ning ehitati juurde uusi, kõrgemaid, üle 20 m kõrgeid torne. 

15. sajandi esimestel kümnenditel olid peaaegu kõik meile tuntud Tallinna keskaegsed ringmüüritornid juba olemas. Suuremate tornide kaugus üksteisest ja peaväravatornidest oli sõltuvalt lõigust 40–90 m, peegeldades tollaste tulirelvade efektiivset laskeulatust.

Seoses võimsate suurtükkide rohkearvulise kasutuselevõtuga hakkas seniste müüride ja tornide kaitseväärtus kiiresti kahanema. Olukorda püüti päästa müüride kaitseks rajatud topelt- ehk parhammüüridega ning alates 15. sajandi viimasest veerandist hakati rajama olemaolevate müüride ette nihutatud võimsaid suurtükitorne. Viimaste ehedaks näiteks ongi Kiek in de Kök.

Kiek in de Kök esindas vertikaalkaitse põhimõtte kõrgpunkti, kus kaitse efektiivsus püüti tagada eriti kõrgele tõstetud suurtükkide tulega.

Kiek in de Köki asukoht oli valitud hästi läbimõeldult. Toompea ja all-linna kaitse üheks valupunktiks oli Tõnismägi, looduslik kõrgendik Toompea vahetus läheduses, kust vaenlase suurtükid võisid tekitada palju kahju. Kiek in de Köki võimas tulejõud oligi suunatud peamiselt Tõnismäelt ja linna lõunaküljelt ründava vaenlase vastu.

Esimene teade tulevase Kiek in de Köki suurtükitorni ehituse kohta pärineb Tallinna rae arveraamatust, kuhu 3. juunil 1475. aastal on tehtud sissekanne: ”… samuti oli sel ajal rajatud uus torn Bolemani sauna taga”. See on esimene teade uue kaitsetorni ehitamisest Bolemani sauna taha, mis asus Rüütli tänaval, kohe linnamüüri ääres.

Rüütli tänaval asunud nn Bolemani saun sai oma nime raehärra Johann Bolemanni järgi, kes loovutas talle kuulunud sauna 1387. aastal raele tingimusel, et linna vaesed saaksid igal neljapäeval tasuta sauna. Iga saunaline pidi lisaks ihuharimisele saama ka ühe tasuta kukli. Saun tegutses linnasaunana veel 1550. aastal. Bolemani saun oli linnas tuntud koht, nii hakatigi uut suurtükitorni esialgu nimetama “torniks Bolemani taga” või lausa “Bolemani torniks”.

Rae arveraamatu kohaselt on 1475. aastal torni ehitusele muretsetud üle 450 vaadi ning lähikonnas müüride ehituse juurde 70 vaati õlut ning kalja. Arvutus näitab, et kui töömehe päevanorm oli 2 toopi (ca 2,4 l) jooki päevas, võis juunist septembrini torni ja müüride ehitusel olla keskmiselt 185 meest. Tallinna õllevaat sisaldas 100 toopi õlut, 1 toop 1,2 liitrit.

Esialgne torn oli planeeritud kolmveerandringi-kujulisena, üldkõrgusega 16,2 m. Madalamas osas oli torn linna poolt suletud, praeguse kolmanda korruse kohal oli torni selg avatud. Torni ehitus oli lõppjärgus juba 1476. aastal, kuid siis on toimunud teadmata põhjusel muutus ning kogu ehitus planeeriti ümber. Mõne aastaga valmis uus torn, mille põhikorpus oli endisest poole kõrgem (33,2 m) ning 17,3 m läbimõõduga silinder. Silindrit kroonis 4,7 m kõrgune, 18 m läbimõõduga eenduv ülaosa.

Kiek in de Köki tulejõud oli tõesti võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks, seda kõike täiendas veel heiteplatvorm. Torni suurtükid valitsesid rohkem kui 5/6 perimeetrist, jättes vabaks vaid linnapoolse külje Harju värava ja Rüütli tänava vahel. 1483. aastal oligi torn oma esialgsel kujul valmis, selle tippu pandi lehvima lipp, lipu varras oli paigutatud kaldu ja see ulatus kaugele üle rinnatise ääre.

1532-1533. aastal rajati Kiek in de Köki ette kaitseks nn kõrge rondeel, tõenäoliselt mullast kuhjatud ümara kaitsefrondiga rajatis, mis varjas torni teise korruse kõrguselt. Kirjeldatud kindlustuste tõhusus selgus 1577. aastal, kui venelased Liivi sõja käigus linna piirasid.

Sündmusi on oma Liivimaa kroonikas kirjeldanud Balthasar Russow: “Kui nüüd vaenlane nägi, et ta torma laskmisega ja oma kivikuulide ja tulekeradega linnale midagi ei või teha, tahtis ta linna torni kallal, Kyk in de Köken nimi, oma viha lahutada, missuguse torni väärilist tervel Läänemere maal leida ei ole, kust ka vaenlasele sagedasti suurt häbi ja kahju oli tehtud. Aga et nimetatud torni ees kõrge rundeel on, siis pidi ta selle torni keskkohta tabama, maast kaunis kõrgel. Ja ehk ta küll kaua aega päevad ja ööd tervete ja poolte kartaunidega torni peale laskis, ei teinud ta kõige laskmisega ometi muud midagi ära, kui et ühel pool ühe augu läbi lõi, kust paar härga korraga võiksid sisse minna, ja ka torni valitseja Hans Schulte, ühe kingsepa, maha laskis.”

Liivi sõja aegsete purustuste armid on torni müüris tänaseni hästi näha ning mainitud lahingute mälestuseks on torni seina müüritud kuus kivikuuli ning raudkuulidest rist, mis pärimuse järgi on seal mälestamas tornipealik Hans Schulte õnnetut hukkumist.

Piiramise järel rakendati torni parandamiseks Ivo Schenkenbergi talupoegade ratsasalga mehi, kes toimetasid torni palke ja liiva, ning 1600–1602 oli torni väliskülg ja ülaosa lõplikult taastatud.

Mainitud 1577. aasta oli ka esimene kord, kui torni veidrat nime, Kik in de Kaeken mainitakse. Tänaseni tuntud nimekuju Kiek in de Kök kasutatakse esmakordselt 1696. aastal.

Nimi, mis teadupärast “kiika kööki” tähendab, ei olnud siiski päris originaalne, nii tavatseti kutsuda Hansa Liidu kultuuriruumis kõrgeid kaitsetorne. Oma Kiek in de Kök on tänaseni olemas Magdeburgis ja Gdanskis, samanimeline torn oli ka Tartus.

Põhjasõja eel panustasid Rootsi võimud palju Tallinna bastionaalvööndi arendusse ning sellega seoses tegi uuenduskuuri läbi ka Kiek in de Kök. Torni korpus maeti umbes 12 m kõrguselt pinnasesse, tema neli ülemist korrust rekonstrueeriti tõeliseks suurtükipunkriks, kus suurema laskesektori saamiseks ehitati lehtrikujuliseks ümber laskeavade suudmed. Torn sai esmakordselt endale massiivse katuse: katuslae tipuni oli nüüd esimese korruse põrandast 45 m.

Pärast Toompea 1684. aasta suurtulekahju esitas Rootsi riigi fortifikatsioonide ülem Eric Dahlbergh projekti, mille järgi oleks tulnud ehitada klindi servale ühtlaste vahedega veel kaheksa uut, Kiek in de Kökiga sarnanevat suurtükitorni. Nii grandioosset plaani siiski ellu viia ei jõutud.

Pärast Põhjasõda hakkasid vene võimud arendama pigem Tallinna rannikukindlustusi, Kiek in de Kökist kujuneb sõjaväe moonaladu, dokumentides nimetatud seda ka püssirohutorniks. XVIII sajandi  lõpul oli torni neli korrust täis riiuleid, millel hoiti mitmesugust varustust, muu hulgas ka püssirohuvaate.

1864. a. toimus torni ajaloos omapärane pööre, keiser Aleksander II kinkis igasuguse sõjalise tähenduse minetanud suurtükitorni vastrajatud Toompea Kaarli kogudusele.

Rahumeelsel kogudusel oli ilmselt raskusi tornile sobiva funktsiooni leidmisega, selles asusid arhiiviruumid, äri- ja elupinnad. Kui torn oli 1880. aastal 20 000 rubla eest müügis, siis kaaluti sinna hoopis linna veetorni rajamist.

1906–1912 leidsid tornis peavarju spordimehed, seal asus raskejõustikusaal, kus harjutasid Johannes Loorbergi ja Jakob Miili raskejõustikuklubide liikmed.

Esimene teadaolev plaan asutada torni muuseum pärineb 1919. aastast, kui Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakond otsis sobivaid ruume ning võimaliku asupaigana tuli kõne alla Kiek in de Kök. Plaanist siiski loobuti, sest torni kohandamine muuseumiks oleks läinud liiga kulukaks ning ruumi oli tornis soovitust vähem.

Vaheseinte, ahjude ja pliitidega olid torni sisse seatud eluruumid, mida Kaarli kogudus soovijatele üürile andis.

Torniromantikast oli haaratud ka kirjanik Aino Kallas, kes 1934. aasta suvel unistas Kiek in de Kökki elama asumisest. Oma mälestustes on Kallas kirjutanud:

Minu romantilist hinge valdas esialgu pilvede taha ulatuv unistus, et üüriksime linnalt paljudeks aastateks Kiek in de Köki torni, kus tollal tegutses üsna proosaline tisleritöökoda. Nautisin juba kujutlusi, kuidas ma sisustaksin oma torni, nii et sellest sünniks ühtaegu stiilipuhas ja ka kaasaegse hellitatud inimese soovidele vastav korter. Minu töötuba pidi igal juhul olema kõige ülemisel korrusel, hakkide naabruses. Sealt oleks avanenud avar vaade all asuvale linnale. Milliseid proosaballaade innustaks see koht mind kirjutama! Tööd tehes poleks vaja muud, kui jalutada ühe aknaava juurest teiseni, õilsas üksinduses nagu lossiprouad muistegi.^[1]

1937. aastal müüs omale uut hoonet rajav Kaarli kogudus Kiek in de Köki riigile. 19. oktoobril 1938 andis ajaleht Postimees teada, et Eesti Vabariigi president Konstantin Päts tegi valitsusele ettepaneku Riikliku Ajaloomuuseumi asutamise kohta. Muuseum pidi käsitlema Eesti iseseisvuse sündi ja edasist arengut ning valmima vabariigi 25. aastapäevaks. Sobivaks asukohaks rajatavale muuseumile oli presidendi arvates Kiek in de Köki torn. Vabaduse väljaku ja plaanitud Vabadussõja monumendi lähedusse jääv võimas suurtükitorn oli iseseisvuse muuseumile loogiline ja sobiv asukoht.

Vaatamata sellele, et Muinsusnõukogu Kiek in de Köki muuseumiks ümberehitamise kava ei toetanud, olid tööd torni kohandamiseks iseseisvusmuuseumi tarbeks 1939. aasta sügisel juba alanud. Korrastustööd torni juures toimusid ka pöördelisel 1940. aasta suvel, mil selgus, et kõik kulgeb plaanitust siiski väga erinevalt. Pärast nõukogude okupatsiooni algust oli oma senistest ruumidest Vene tänav 5 sunnitud välja kolima põhiliselt Vabadussõja ajalugu käsitlenud Eesti Sõjamuuseum, muuseumi eksponaadid pakiti ning toodi üle Kiek in de Kökki. Siin tuli muuseumi juhatajal Taavet Poskal hakata vastu võtma ka likvideeritud Kaitseliidu ja endise Eesti kaitseväe kultuurivarasid (lipud, karikad, kingitused jm). 1941. aasta jaanuaris liideti Sõjamuuseumi varad 1940. a asutatud ENSV Ajaloo- ja Revolutsioonimuuseumi kogudega.

Sõja puhkedes anti suur osa endise Sõjamuuseumi relvadest üle Punaarmeele.

Sõja-aastatel plaaniti Kiek in de Kökki kollektiivvarjendi rajamist 300 inimesele, rinde taas Tallinnale lähenedes 1944. aastal toodi sinna varjule Kunstimuuseumi varasid. Vahetult pärast Tallinna langemist taas punavägede kätte hoiti Kiek in de Köki keldris vange, 1945. aasta esimese poole oli Kiek in de Kök NKVD valve all.

Sõja järel oli Kiek in de Kök Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumi valduses. 1948. murti torni sisse, palju esemeid varastatit või peksti puruks, ruumid reostati. Lisaks vandaalidele toimus muuseumi juhtkonna poolt ka teadlik “fašistliku sisuga materjali” hävitamine.

1952. aastal kolis Ajaloomuuseum siiski Suurgildi hoonesse ning 1958. aastal anti Kiek in de Kök Arhitektuuriliste Mälestusmärkide Majavalitsuse poolt üle Tallinna Linnamuuseumile. Arhitekt Rein Zobeli juhtimisel alustati korrastustöödega, torni korrustelt eemaldati vaheseinu, pliite, suitsulõõre jmt, mis sinna olid tekkinud paari sajandi jooksul.  Muuseum avati külastajatele 20. juulil 1958. aastal Eesti NSV 18. aastapäevaks. Muuseum töötas ainult püsiekspositsiooniga ja oli avatud vaid osa aastast.

Suuremahulised restaureerimistööd toimusid Kiek in e Kökis aastatel 1966–1968. 1. novembril 1968. a avati torn taas külastajatele. 11. mail 1972 avati korrastatud keldrikorrusel esimene fotonäitus – Peep Puksi fotoseeria “Linn” ja Peeter Toominga “Ühe suve lugu”.  Fotonäitused tõidki hiljem Kiek in de Kökile rohkesti kuulsust ja tähelepanu, fototorn Kiek in de Kök sai fotoringkondades tuntuks nii Nõukogude Liidus kui välismaalgi. Kiek in de Kökis toimusid filmivõtted (Eesti Telefilmi “Kolme katku vahel” 1970 ja Tallinnfilmi “Varastati Vana Toomas” 1970. ja “Verekivi” 1973. aastal), siin lavastati teatri- ja pantomiimietendusi (Eesti Noorsooteatri “Inimeste maal” ja “Igavene meri” 1972, “Libahunt” 1974, Maret Kaldoja pantomiimietendus “Surmatants” 1971).

Tänapäeval kuulub vana suurtükitorn suurema muuseumikompleksi, Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi koosseisu. Tallinna kesk- ja uusaegseid linnakindlustusi hõlmava muuseumi moodustavad lisaks Kiek in de Kökile ka Neitsitorn, Tallitorn ning osa Lühikese jala väravatornist, samuti Ingeri bastioni maa-alused käigud. Sellise suure muuseumi külastuseks tuleb varuda aega: rännak mööda bastionikäike, tornide müüritreppe ja kaitsekäike on ligi 800 m pikk. Retke vältel saab kogeda nii rõskete maa-aluste käikude romantikat kui ka võrratuid linnavaateid kaitsetornide kõrgematelt korrustelt.

---

[1] Aino Kallas. Mu saatuse maa. Tallinn 2012, lk. 261-262