Kolmteist aastat Tallinna Linnamuuseumis digiteerijana töötanud Erik Jürviste jäi 2025. aasta veebruaris pensionile. Karjääri jooksul muuseumis jõudis ta luua kirjeldused umbes 10 000 museaalile ja 50 000 museaalile pildid lisada, mis teeb kokku umbes 150 000 pildifaili. See tähendab umbes 8 terabaiti andmeid, mille Erik on jõudnud muuseumi jaoks digiteerida. Palusime Erikul natuke tehtud tööd meenutada. 

Kuidas Sa Tallinna Linnamuuseumisse tööle sattusid?

2008. aastal tulin pärast tervisemuresid Tallinnasse tagasi. Mulle pakuti võimalust osaleda rehabilitatsiooniprogrammis, mis aitas mul uuesti tavaellu naasta. Ühel vastuvõtul tuli välja, et Tallinna Linnamuuseum otsib poole kohaga töötajat. Võtsin julguse kokku ja helistasin toonasele peavarahoidjale Lea Sillartile. Käisin mõnel proovipäeval ja nii ma siia jäin. Programm võimaldas linnal töötaja palgata, ja nii sain muuseumis alalise töökoha.

Millised olid Sinu esimesed tööülesanded ja kuidas need ajaga muutusid?

Alustasin lihtsisestajana, aga üsna kiiresti sai Lea aru, et minu haridus – lõpetasin 1982. aastal süsteemiinsenerina – andis mulle põhjaliku ülevaate süsteemidest ja tehnikast. Ja ennekõike andis see haridus mulle oskuse märgata detaile ja vigu. Varsti anti mulle keerukamad ülesanded ja sain MUIS-i süsteemis kõrgema taseme õigused.

Alustasin sisestamist arheoloogiakoguga. Pärast seda tuli kultuuriloolise kogu, märkide ja medalite ning siis postkaartide sisestus.

Seejärel osteti muuseumile 12-megapiksline kaamera ja mulle öeldi: „Hakka nüüd märke ja medaleid pildistama!“ See oli täiesti uus kogemus – filmikaameraga olin küll kokku puutunud, aga see oli midagi hoopis muud. See oli 2013. aasta kevadel.

Kõige suurem väljakutse oli pitsatite ja müntide pildistamine. Nende valgustamine oli keeruline ja tulemused pidid olema täpsed, et pildil kõik näha jääks. Eriti tänulik oli Kalamaja muuseum oma kogukonna fotode, albumite ja dokumentide digiteerimise eest, millest on saanud hiljem näitused, raamat ja muudki. See on isegi Sirbis mainitud. Viimane väljakutse oli Fotomuuseumis reprolaual suuremõõtmeliste fotode pildistamine: uus fotokaamera, erinevad statiivid, lõpuks olin juba spetsialist.

Millised projektid ja tööetapid on Sulle kõige rohkem meelde jäänud?

Kõige suurem töö oli muidugi seotud digiteerimisega. 50 000 museaali on saanud pildi külge, pilte kokku on üle 150 000 faili. See teeb kokku umbes 8 terabaiti andmeid – see on tohutu maht. Pildistamine ja failide haldamine käis käsikäes. Sai katsetatud erinevate serveritega ja väliste kõvaketastega, et kõik failid oleks ikka alles.

Kõige raskem oli avastada, et paarkümmend tuhat faili oli valesti nimetatud. See tuli välja siis, kui MUIS-i digihoidla käima läks ja selgus, et failide nimekuju ei vasta nõuetele. Pidin hakkama neid ümber nimetama.

Õnneks sain seda teha koroonaajal kodukontoris töötades. Kasutasin programmi, mis aitas failinimedes parandusi teha. Aasta lõpus tunnustati mind kui digihoidlasse kõige enam faile sisestanud inimest. Selleks pidin olema süsteemikindel ja pühendunud.

Mulle on meelde jäänud ka Google Arts & Culture projekt, kus sisestasin Martin Vuksi fotod ja kandsin need arhiivi.
Samuti jääb meelde, kuidas täiendasin muuseumi kogusid. Alustasin Kalevi šokolaadiümbriste kollektsiooniga, mis olid minu arvates väga lahedad. Ja maitsesid hästi. Hiljem tõin kogusse ka Saku Originaali erinevad pudelid.

Millised on olnud kõige erilisemad esemed, millega oled töötanud?

Üks meeldejäävamaid lugusid on seotud tollase raamatukoguhoidjaga, kes avastas arhiivist matusekõne, mis tema arvates oli erakordselt oluline, isegi maailmas ainulaadne. See oli David Brinckmanni 17. sajandil kirjutatud järelehüüe Bernhard Ludwigi poeg Taube teise naise Elisabeth Dorothea Engdes’i mälestuseks. Ta hoolitses selle eest, et see oleks väga täpselt ja hoolikalt digiteeritud, et seda oleks võimalik tulevikus hästi taasesitada.

Samuti meenub mulle projekt „Linnamuuseum 85“, kui panime Tammsaare parki tabloodele üles näituse. Iga koguhoidja sai välja pakkuda midagi huvitavat ja haruldast. Mina pakkusin siis välja Euroopa kuldmedali, mis on oma harulduse ja tähenduse poolest väga eriline. Selle medali esiküljel on reljeefne Michelangelo Buonarroti rinnaportree. Tagaküljel Rooma Panteoni kuppel seestpoolt vaadatuna. See kuldmedal antakse igal aastal ühele Euroopa linnale, kus on sel aastal tehtud kõige rohkem kultuuripärandi säilitamiseks. Esimesena NSVL linnadest anti medal Tallinnale 1980. aasta septembris. Kuigi see näitusele ei jõudnud, andis see mulle võimaluse vaadata kogusid teise pilguga ja tuua esile unikaalseid esemeid, millel on eriline lugu jutustada.

• 

• 

Mida Sa selle töö juures kõige rohkem hindasid ja mis jääb Sulle kõige rohkem meelde?

Hindasin võimalust töötada detailide ja täpsusega. Mulle ei meeldi koledaid ja katkisi esemeid digiteerida – tahan, et need oleksid väärikad ja ilusad. See nõudis palju kannatlikkust, eriti müntide ja pitsatite pildistamisel.
Meelde jäävad Eesti 100 juubeli näitus „Sada aastat argipäeva” ja Google Arts & Culture projekt. Need projektid olid erilised, sest neis oli kombineeritud ajalugu kaasaegse tehnoloogiaga.