Küsis Heli Nurger
Kas sa mäletad seda päeva, kui tulid Tallinna Linnamuuseumisse?
Jaa, ikka, neid esimesi päevi mäletan. Mind võttis tööle Sulev Mäeväli. Eelmine direktor Eerik Lätti oli töölt lahkunud ja Sulev oli siis direktori kohusetäitja, tema kutsus mind. Suleviga olime tuttavad katoliku kiriku kaudu. Mõtlesin juba päris lapsena, kui vanaisa talu pööningul armastasin vana kola sorteerida, et võiksin muuseumis töötada – selles mõttes oli see koht õige. Aga kui ma tulin, olin teistest nii paarkümmend aastat noorem, mis tegi mind ebalevaks. Noorele inimesele on omavanuste seltskond tähtis.
Mõne aja pärast valiti direktoriks Maruta Varrak. Ta oli tark naine, nägi kõiki asju läbi. Maruta tuli üsna kohe ja küsis: „Kuule, kas sa kavatsed muuseumisse jääda või tahad siit edasi liikuda? Kas me hakkame sulle otsima selgemat kohta muuseumis?“ Ta sai kohe aru, et ma ei tunne ennast võib-olla seltskonna mõttes kõige mõnusamalt. Mul ei olnud muid plaane tehtud ja nii ütlesingi, et kavatsen jääda. Siis hakkas mu tööelu pihta. Noorematest kolleegidest töötas siis muuseumis kunstnik Krista Lepland. Temaga ning Kaupo Deemanti ja Ene Heimvelliga jagasime tuba.
Esimese ülesandena sain dominiiklaste kloostri kureerida. See oli toona veel Linnamuuseumi filiaal, aga omandireform oli ära olnud, kloostri õueala oli läinud katoliku kirikule ja oli väga keeruline selle kõigega midagi peale hakata, tervik oli lõhutud. Maruta oli võtnud otsuse vastu, et muuseum loobub dominiiklaste kloostrist. Sellest ajast peale kestavad need probleemid selle kompleksi kasutamisega. See on põnev ja väga väärtuslik objekt, mis kahjuks ei ole tänaseni tervikuna külastajatele ligipääsetav.
Direktor Eerik Lätti ajal, omandireformiga seotult, jäi muuseum ilma mitmest hoidlast. Üks neist oli Kiek in de Köki kõrval asunud endine püssirohukelder, kus nüüd on pikalt restoranid tegutsenud. Seal oli varem Linnamuuseumi mööblikogu. Kui muuseum jäi ruumist ilma, viidi mööbel ajutistele pindadele Pühavaimu tänaval, hinnaline laekakogu paigutati Vene 17 kaupmehemaja keldrisse, kus see mõni aasta hiljem küttesüsteemi avarii tõttu kannatada sai.
Sain endale hoida kaks kogu – mööblikogu ja raidkivikogu. Raidkivikogu oli välja viidud dominiiklaste kloostri idatiivast, oli tehtud otsus anda need ruumid kasutada katoliku hariduskeskusele, Mauritiuse Instituudile. Raidkivid olid viidud ühe kloostri territooriumil asunud aidahoone teisele korrusele, kuhu viis vilets puittrepp – üsna ohtlik oli sealt kividega üles-alla turnida.
Enne muuseumisse tulekut olin arvamusel, et muuseumis on väärtused ja varad eeskujulikus korras, et kõik on kirjeldatud, katalogiseeritud ja hoitud. Aga tegelikult sattusin muuseumisse sellisel ajal, kus oli väga palju segadust. Tulmeraamatud olid laulva revolutsiooni tuultes lünklikult täidetud, mitmed kogud omandireformi tõttu hoidlatest välja tõstetud ja kuskile ära topitud. Selliste probleemidega sai aastaid tegeletud. See oli mu esimene ehmatus, et muuseumikogud saavad olla nii juhuslikes kohtades linna peal laiali.
Mu ametinimetus oli siis teadur-koguhoidja. Sain veel aimu nõukogudeaegsest muuseumist, selle järellainetus oli 1990. aastatel tuntav. Sotsiaalne elu oli väga elav. Linnamuuseumis toimusid reede õhtuti pikad peod ja sünnipäevi peeti põhjalikult, erinevate muuseumide kolleegid käisid üksteisel külas. Ajaloomuuseumist tulid Ivar Leimus ja Mati Mandel, Ivaril oli kitarr kaasas ja Kaupo Deemant võttis lõõtsa ja siis lauldi, oli rahvalik ja lõbus meeleolu.
Mis hetkel sa tundsid, et oled kohanenud?
Mind võeti tegelikult kohe sõbralikult vastu, lihtsalt harjumine võttis veidi aega. Varem olin töötanud koolis.
Aga muuseumis oli ka tore, armastasin ju ajalugu. Kaupol käisid huvitavad inimesed külas ja mis mind muuseumiga tihedamalt kokku sidus, oli kodu-uurimisring. See oli siis väga elujõuline, valitses kõrge vaimsus, kultuuriloolises mõttes käis koos väga äge seltskond – laua taga olid koos Jaan Kross, Vello Lõugas, Linda Viiding, Jüri Kuuskemaa ja veel terve hulk säravaid persoone.
Kui kaua sa enne seda Tallinnas olid olnud?
Ma olen Tallinnas sündinud, aga vahepeal olin pikalt Tartus. Õppisin aasta bioloogiat ja siis kaugõppes ajalugu. Elasin ka Tartus. Kuni Linnamuuseumini oli mul kirev ja seikluslik tööelu. Kuna õppisin kaugõppes, siis olid mul erinevad töökohad – olin tööl teatris, botaanikaaias, raadiomajas jm.
Ajalooõpingute edenedes töötasin Tallinnas Vabaõhumuuseumis, alguses puusepana, hiljem teadurina. Meil oli seal noorte poiste brigaad – keegi ei olnud puusepa-ametit õppinud, aga tegime puusepatööd. Laulva revolutsiooni tuultes läksin tagasi Tartusse. Hiljem olen töötanud ajalooõpetajana, ka muuseumitöö kõrvalt tunde andes – Muusikakeskkoolis, Westholmi koolis, Nõmme Gümnaasiumis, Vanalinna Hariduskolleegiumis. Noortega on alati olnud tore töötada, see on omal moel tasakaalustanud tööd raamatutega ja arhiivis. Mulle on sobinud loengute pidamine.
Mis sai sinu muuseumitööst edasi?
Koguhoidjana töötasin kuni 2007. aastani, samuti olin kaasa haaratud näituste tegemisse.
Kuna minu ettevalmistus on usundiloo-alane (ülikoolis oli kirikuloo eriprogramm), siis religioonide temaatika on mind alati väga huvitanud. Tundsin, et selle valdkonna asjatundjaid on muuseumides vähe ja sain aru, et minu missioon on nende teemadega tegeleda.
Mul oli põhjalik näitus islamist Eestis. Keegi polnud tegelenudki nende teemadega enne. Sattusin selle näituse kaudu rahvusvahelisse uurimisvõrgustikku ja olin teatud perioodil Eestis ainuke islamiekspert. Käisin rahvusvahelistel konverentsidel Eestit esindamas ja üks mu artikkel ilmus soliidses, 17. sajandil asutatud teaduskirjastuse Brill väljaandes. Seejärel oli mul põhjalik näitus katoliikluse ajaloost Eestis, millega saavutasime Narva muuseumide festivalil esimese koha. See näitus rändas kaua ringi – Hiiumaal, Viljandis, Rakveres, Haapsalus, Keilas. Muidugi osalesin ka Linnamuuseumi uue püsiekspositsiooni loomisel.
Kuidas sattusid Kiek in de Kökki?
Kuni 2007. aastani oli Maruta Varrak nii Tallinna Linnamuuseumi direktor kui ka Kiek in de Köki juhataja. Ta oli varem Kökis juhatajana töötanud ja kui ta sealt direktoriks tuli, siis esialgu ei võtnud enda asemele suurtükitorni kedagi.
Aga 2007. aastal said bastionikäigud korda ning oli teada, et need liidetakse Kiek in de Kökiga. Algas väga suur projekt: kogu Kiek in de Köki maa-alune juurdeehitus, ühendus bastionikäikudega, bastioni käikude ekspositsioon ja Köki tehniline uuendamine ja uus ekspositsioon. Linn sai toetust Ettevõtluse Arenduse Sihtasutuselt, eelarve oli ca 50 miljonit Eesti krooni, toona väga suur investeering. Maruta küsis, kas ma tahan selle megaprojektiga tegeleda.
Mul oli esimene laps siis 6-aastane ja teine 3-aastane. Kuna muuseumis on olnud alati teenistus tagasihoidlik, siis üheks motiiviks, miks otsustasin suure töö vastu võtta, oli parem palk. Piisava teenistuse puudumine muuseumis on tegelikult killustanud ja häirinud muuseumitööd, on tulnud leida alternatiivseid sissetulekuallikaid. Samas on lisatööd ka palju andnud. Valmistasin kooliõpilastele ette linnaekskursioone, see arendas giidioskusi. Noortega töötamine hoiab ka ennast nooruslikuna.
Minu enda ambitsioon oli rohkem teha teadustööd, õppida edasi doktoriõppes ja seetõttu oli Köki juhatajaks asumine üsna raske otsus ja suur elumuutus. Seal ootasid ees suured ja minu senisest kogemusest erinevad tööd. Siis ei olnud abiks kogenud produktsioonifirmat, kõike tuli ise juhtida. Olin siis noorem ja energiat jätkus. Kõik, mis puudutab bastionikäikude ja Kiek in de Köki ekspot, kõigega olin seotud: juhtisin koosolekuid, allkirjastasin muuseumi esindajana kõik aktid jne. Kõik ohjad olid minu käes, samal ajal mul tegelikult varasemat kogemust ei olnud. Õppisin tööd organiseerima ja peamine, õppisin vastutama. Tihti kardetakse just vastutust võtta, see takistab tööalaselt arenemast. Kokkuvõttes saime hakkama. Kiek in de Köki ja bastionikäikude ekspositsioon pälvis tunnustust ning oli külastajate poolt hinnatud. Elus ongi väärtuslikud just kogemused. Alateadlikult soovid, et elu oleks rahulik ja ei peaks end liigselt kulutama, kuid tagasi vaadates hindad just neid keerulisi aegu ja saadud kogemusi.
Mis on olnud sinu karjääri jooksul kõige keerulisem periood?
Keeruline, kuid huvitav oligi Kiek in de Köki projekti juhtimine. Korraga kõigi erinevate töölõikude haldamine oli suurim väljakutse. Lisaks sisuprojekti juhtimisele pidin koordineerima ka ehitusprojekti, humanitaartaustaga inimesele, kes pigem teeks teadustööd ja õpetaks, oli see suur väljakutse.
Töö Kiek in de Köki juhina oli hoopis teistlaadi, pigem administratiivtöö ja kultuuriprojektide juhtimine. Kiek in de Kökis oli kolm galeriikorrust ning alguses 15 – 18 vahetatavat näitust aastas. Me muudkui korraldasime näitusi ja kunagi ei küsinud, et miks nii palju või kas nii palju on hea? Fotonäitused vahetusid iga kahe kuu tagant. Sel perioodil oli väga palju suhtlemist kultuuriinimestega – kunstnikud, fotograafid, karikaturistid, muusikud jt. Välisriikide saatkonnad korraldasid Kiek in de Kökis tihti üritusi, mis tõid omakorda kaasa uusi tuttavaid, käisin palju saatkondade vastuvõttudel. Ajalooga mul väga palju enam tegemist ei olnudki, ekspositsioon oli valmis ja edasi tuli lihtsalt tööd juhtida. Et ajaloolasena kvalifikatsioon säilitada, tegin giidina ekskursioone ja valmistasin ette loengid erinevatel linnaajaloo teemadel.
Bastionikäikudesse esimestel aastatel ilma giidita ei pääsenudki. Käigud olid populaarsed ning päevas toimus sageli kuni 12 ekskursiooni, kõike seda tuli koordineerida. Köki 6. korrusel oli kohvik ning seda ruumi renditi üritusteks päris tihti – sünnipäevad, firmapeod, kontserdid, ka pulmad. „Ei“ me tavaliselt ei öelnud, sest omatulu oli vaja teenida, mõnikord kestsid üritused 3 -4ni öösel. Oli väga töine ja tihe aeg. Selle kõrvalt suutsin veel ka õppida, lõpetasin Usuteaduste Instituudi ja olin Tartu Ülikooli Usuteaduskonna doktoriõppes. Doktoritöö on kahjuks siiani lõpetamata, plaanis on see nüüd valmis kirjutada.
Kas sina tead, mis on läbipõlemine, depressioon või stress?
Ma töötasin suure pinge all, kuid läbipõlemiseni ei jõudnud, tegevus oli piisavalt mitmekesine. Midagi läbipõlemiselaadset kogesin ma hiljem.
Aga sel tohutu tempoga ajal Kiek in de Köki muuseum veel laienes: juurde tuli Neitsitorn, mis alguses tegutses omaette, kuid hiljem liideti Kiek in de Kökiga. Neitsitorni kohvikult oodati, et see kõik kulud tasa teeniks, kuid nii see siiski ei olnud ning lõpuks muuseum lõpetas kohviku pidamise ja ruumid anti rendile.
Ja siis tuli meile juurde veel Väravatorn. Algusest peale oli see olnud Tallinna muinsuskaitse juhi Boris Duboviku visioon, et sa lähed Vabaduse väljakult bastionikäikudesse sisse ja jõuad Lühikese jala Väravatorni välja.
Mis sinust edasi sai?
Olin pärast Kalmar Ulmi lahkumist ka direktori kohusetäitja. Kultuuriameti juht Aini Härm suhtus minusse väga hästi. Aini soov oli, et kandideeriksin direktoriks, kuid ma siiski ei teinud seda, ei olnud sellist ambitsiooni. Soovisin tegeleda pigem teadustööga.
Mulle on alati meeldinud teater ning meil olid Kiek in de Kökis ka mitmed edukad teatriprojektid. Kui Köki avasime, siis Anne Velt lavastas seal metropoliit Arseni Maciejewicz´i teemalise näidendi „Keisrinna hull“. Teine teatriprojekt koos Annega oli 2014, kui möödus 70 aastat märtsipommitamisest: tegime bastioni käikudes dokumentaallavastuse „Punane hukk“ märtsipommitamise ööst. See oli elav osalusetendus, kus täpselt sel kuupäeval, sel kellaajal algab etendus, mil pommitamine päriselt toimus. Näitlejad istusid koos vaatajatega varjendites naridel. Loone Ots kirjutas teksti ja see töötas väga hästi. 2020. aastal lavastasime Väravatornis etenduse „Hinge kihid“, mis rääkis meedium Mai Kalamehest ja hüpnotisöör Bernhard Johansonist.
Me keegi pole sind näinud halva tujuga, Toomas, kuidas sa seda teed?
Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Olen suur suhtleja ning inimestega koos olles tunnen enamasti ikka elust rõõmu, isegi kui on pingeolukorrad. Kriitilises olukorras tahaksin hoopis naerda.
Miks lahkusid Kiek in de Kökist?
Ühel hetkel tundsin, et minu aeg Kökis on läbi, kõik kordus ja töö ei pakkunud enam väljakutseid ja rõõmu, vaid pigem muret. Samal ajal tekkis vajadus laiendada linnamuuseumi teadusosakonda, kus saan ehk lõpuks süveneda uurimistöösse.
Kui me jätame praeguse aja kõrvale, sest selle hindamiseks pole meil piisavalt ajalist distantsi, siis milline on olnud Linnamuuseumi kõrgaeg sinu tööaja jooksul? Millal sa tundsid, et tahad tööle minna, sul on põnev?
Üks kõrgaeg oli siis, kui me Linnamuuseumi uut ekspositsiooni tegime, see valmis 2001. See oli tore protsess, toimis tugev meeskonnatöö, kõik olid motiveeritud eesmärki saavutama. Disainibüroo Laika, Belka, Strelka olid head partnerid. Meie ekspositsioon pälvis ka tunnustust, sai EMYA (Euroopa Muuseumide Aastaauhind) nominatsiooni.
Eneseteostuslikult oli mulle huvitav religiooninäitusi teha, pärast EELK Usuteaduse Instituudi lõpetamist hakkasin seal ka õpetama. Töö üliõpilastega meeldib mulle väga.
Teine kulminatsioon oli esimesed viis aastat Kökis 2010-2015, peale seda, kui Kök sai valmis. See oli hea ja tegus aeg. Kolleegide hulgas valitses tugev koostöövaim.
Kui sa vaatad tulevikku, siis mis sa arvad, milline on Linnamuuseum tulevikus?
Muuseumis on toimunud suur areng õiges suunas. On loodud juurde palju uusi ja vajalikke töökohti. Kiek in de Kökis tegin kõik ise – korraldasin näitusi, tegin hankeid, turundus- ja kommunikatsioonitööd, tegelesin haldusega, kujundasin infosilte. Paljudes neis töödes saab tänasel päeval toetuda headele kolleegidele.
Praegu on muuseumil hea koostöö linna kultuurijuhtidega, mis on hädavajalik, et oma plaane ja visioone ellu viia. On olemas muuseumi arengukava – see peaks ära hoidma heitlikkuse, mis muuseumitööga ei sobi. On loodud sportimisvõimalused töötajatele, toimuvad meeskonnaüritused.
Külastaja tunneb hea muuseumi ära– sõbralik ja professionaalne teenindus, kaasaegne disain, huvitav sisu, atraktiivne esitus. Kõike seda on nüüd juba Linnamuuseumis ka ning meie tulevikusihid on selged. Töötame uue maja, Avatud Hoidla valmimise nimel, et ka kogud saaksid kaasaegsetesse tingimustesse ning oleksid külastajatele suures mahus avatud.
Aitäh, Toomas, hoia ikka tuld – järjekindlalt ja targalt!
