Autor: Illi Ero, endine Kalamaja elanik

Kirjeldamatu vabanemine

Suve saabumisest tundsid suurt rõõmu nii lapsed kui täiskasvanud. Täiskasvanutel oli väga paljudes töökohtades suvel kuuajaline kollektiivpuhkus. Enamasti oli see juulikuus. Koolinoore jaoks aga algas suvi päevast, kui sai tunnistuse klassi lõpetamise kohta ja jõudis kätte kolm kuud kestev suvevaheaeg. See oli kirjeldamatult mõnus vabanemise ja vabaduse tunne, kui ei pidanud enam hommikul kooli minema. Võis pikalt magada ja teha, mis meeldis. Enamiku ajast olid lapsed soojal ajal õues. Pärast hommikusööki mindi õue ja asuti tegutsema. Vahepeal hüüdsid emad akendest lapsed tuppa lõunat sööma. Söödi ruttu kõht täis ning rutati jälle õue. Ja õhtul hõigati tuppa. Meil oli õues nii palju tegemist, et tuppa minek ei tulnud meeldegi.

Oma hoovi rõõmud

Tollal oli igal majal oma hoov. Meie maja hoov kuulus lausa nelja maja juurde ja lisaks sellele oli veel suur aed. Sellest aiast on saanud tänaseks park Kalma sauna kõrval. Ja lapsi oli meie õues palju.

Juba üsna väikestena lasti lapsed omapäi õue ning öeldi, et väravast välja ei tohi minna. Ja nii oligi. Eks suuremad lapsed hoidsid ka väiksematel silma peal. Ei mäleta, et meil kunagi õues igav oleks olnud. Meil oli nii palju mänge, mida mängisime. Olid nii tüdrukute kui poiste mängud, aga enamuse mänge mängisime ikka koos. Vahel mängisid ka poisid tüdrukute mänge ja vastupidi. Tüdrukute mängudeks olid keks, kodu ja hüppenööridega kargamine. Poisid mängisid sussi, nuga ja sõda. Koos aga mängisime peitust, luurekat ja pallimänge ning korraldasime igasuguseid sportlikke võistlusi (võidujooks, kaugushüpe, palli- või kivivise jms). Muidugi me oskasime kõik hästi ronida ning suure rõõmuga ronisime mööda puid, planke ja kuuri katuseid. Vahel mängisime õues ka lauamänge (kabe, kaardid) või lihtsalt lõbusaid seltskonnamänge (vanaisa vanad püksid, katkine telefon, keerukuju jms).

Isegi vihm ei peletanud meid tuppa. Vihmaga istusime vana õuemaja laia räästa all oleval pingil või minu kodumaja suures, aknaga trepikojas, kus oli samuti pink. Mingil ajal toodi meie suureks rõõmuks maja taha vana müügikiosk, kus me end vihma ajal mõnusalt sisse seadsime ja anekdoote rääkisime.

Vaikne juuli

Mida suve poole aeg liikus, seda tühjemaks hakkas õu lastest jääma. Kes läks pioneeri- või spordilaagrisse, kes suvilasse või maale vanavanemate juurde. Kõige vaiksem oli juulikuu, sest ka vanemad armastasid puhkuse ajal kuhugi sõita. Enamasti sõideti külla oma vanematele või sugulastele, kuhu ka lapsed kaasa võeti. Kui aga kuhugi kaugemale ei sõidetud, siis käidi mererannas. Sõideti Piritale või Kloogaranda. Kloogaranna elektrirong oli ilusate ilmadega puupüsti rahvast täis. Piritale sai bussiga, aga veel mõnusam oli minna Vanasadamast laevaga. Ka Aegna saarele sai laevaga ja mäletan, et olen sõitnud isegi Meriväljale. Seal on siiani meres kai ja kaldal lagunev piletikassa hoone. Millalgi mu teismelise-eas käis laev marsruudil Vanasadam-Pirita-Merivälja-Aegna-Merivälja-Pirita-Vanasadam. Stroomi rand oli tollal laokile jäetud ja seal käisid vaid kohalikud Kopli elanikud.

Meie, lapsed, hulkusime ka Vana-Kalamaja lõpus oleva mere äärde. Seal oli kalasadam ja see oli planguga piiratud, kuid ikka leidus mõni aiaauk. Samuti käisime mere ääres praeguse Linnahalli kohal. Minu lapsepõlve ja nooruse ajal oli seal vana, mahajäetud, künklik prügimägi, mis juba rohtu kasvas ja mida kohalikud joodikud tihti oma seltskondadega ajaveetmiseks kasutasid. Nemad olid enamasti küngaste varjus, meile aga meeldis vee ääres lutsu visata.

Lõbustustest tulvil Suveaed

Suviti oli avatud ka selline tore koht nagu Suveaed. See asus künkal, mis asub Rannamäe tee ääres vanade varjendite peal (Rannamägi). See ala oli piiratud aiaga ning värav oli Rannamäe tee ja Suurtüki tänava ristmiku juures. Suveaed oli peamiselt vene noorte koht, aga lapsi see ei seganud.

Seal oli lõbustusi nii lastele kui täiskasvanutele. Lastele muidugi kõikvõimalikud karussellid, täiskasvanutele suured kiiged ja ülepeakaela lendavad propelleriga lennukid. Vanas puust teatrimajas, mida suveteatriks kutsuti, toimusid igasugused külalisetendused. Mäletan tsirkuseetendust ja mustkunstnik Kio show‘d, mida vaatamas käisin. See maja oli suvel kasutuses ka kinona. Täiskasvanud noortele toimusid nädalalõputi õues oleval tantsuplatsil tantsuõhtud elava muusikaga. Mina pole seal kunagi tantsimas käinud, aga mäletan, et suveaias oli nädalalõputi palju vaba õhtu saanud merelaevastiku madruseid, kes tantsima ja tüdrukutega tutvuma tulnud. Veel hilistel öötundidel võis näha ning kuulda noori naisi ja madruseid mööda tänavaid jalutamas. Osa seltskondi laulis. Kavalerid saatsid pruute peolt koju.

Teise ahvatleva kohana mäletan tšehhide lõbustusparki Lunapark, mis külastas mitmel suvel Eestit ja pandi üles Lauluväljakule. See välismaine pudi-padi, mida sealsetes õnnemängudes võita sai või välja loositi, tundus tollal nii põnev ja ahvatlev.

Jaanipäev

Aedades ja hoovides oli keelatud jaanilõket teha. Aga see-eest korraldati uhkeid jaanikuid Pirita jõekäärus ja veel mõnelgi pool linnas (nt. Nõmmel Hiiu pargis). Seal olid suured eeskavad ja õhtu päädis lõkke süütamise ning tantsuga. Sinna siis said lapsed koos vanematega minna või suuremana juba ka omal käel. Mäletan minagi, kuidas käisime teismelistena sõbrannadega Pirita jõekäärus. Kahjuks ei ole eeskavast midagi meeles.

Selgelt on meeles aga üks teine üritus varsti pärast jaanipäeva, mis toimus 29. juunil 1973. aastal. Olin siis 16-aastane ja kuna sõbrannad oli juba maale sõitnud (pidasime tihedasti kirjavahetust), siis läksin päeval üksinda Pirita randa päevitama ja suplema. Tollel ajal olid moes väikesed transistorraadiod, mida mõnus igale poole kaasa võtta. Mul oli see rannas kaasas ning kõrva juures mängis rannaraadio-nimeline programm, mis oli suviti populaarne. Sealt siis kuulsin, et õhtul toimub Lauluväljakul estraaditähtede kontsert “Rannaraadio suveöös”. Otsustasin kuulama minna. Tänapäeva lavadega võrreldes “väike poodium” oli ehitatud laulukaare ette ja publik istus laulukaare all. Esinema pidi ka Jaak Joala, aga mingil ajal anti teada, et Jaak hilineb, sest tal on pulmad. See oli suur uudis ja šokk. Oli ju Jaak tollal kõige kuumem poissmees ja paljude tütarlaste unistuste mees. (No ütlen kohe siia juurde, et mulle ta ka meeldis, kuid mingi unistuste mehena ma teda ette ei kujutanud.) Lõpuks saabuski Jaak pulmaautoga. Ta esitas paar laulu ja siis tuli see osa, mis mulle kogu eluks meelde on jäänud. Jaak läks lavalt alla ja tõi oma pruudi kättpidi lavale, hoidis tema ümbert kinni ja laulis Arne Oidi “Suveööd”. See oli liigutavalt ilus.

Augustikuu

Augustikuus hakkas hoov tasapisi jälle lastega täituma. Nii tore oli taas kokku saada ja vahetada muljeid oma suveelamuste ja -seikluste kohta. Ka mängud läksid jälle täie hooga käima. Täiskasvanutel olid omad tegemised. Paljud pereisad tegid (kes suvel varem, kes hiljem) korterites sanitaarremonti, pereemad pesid pesu ja vaipu. Augustis algas ka juba kompottide, kurkide ja mooside sissetegemine talvevarudeks. Soojal ajal hangiti ka kütet ja laoti kuuridesse külma aega ootama.

Mingil ajal augusti teises pooles tuli käia koolis uurimas, millal hakatakse õpikuid müüma, et siis aegsasti kohal olla. Kiiremad said uued, värskelt trükitud õpikud. Kui need otsa said, siis edasi jagati vanu, kasutatud õpikuid. Tüdrukud tahtsid ikka uusi raamatuid, poistel oli üldiselt ükskõik. Ka muud kooliks vajalikku tuli juba hankima hakata. Seega valmistuti augusti teises pooles juba usinasti kooliks. Umbes sellel ajal avati ka iga aastane Koolilaat. Mäletan, kui see oli praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlas, hiljem Laululava ruumides. Sealt sai osta kõike vajalikku. Paljud lastest olid suvega pikkust juurde visanud ja seelikud-püksid liiga lühikeseks jäänud. Laadal müüdi nii koolivorme kui jalatseid. Ja muidugi ka kõike muud kooliks vajalikku.

Koolinoortel oli tunne, et koos kooli algusega sai ka suvi läbi. Mis sellest, et ilmad veel soojad olid. Kuid samas oli nii tore kohtuda vanade klassikaaslastega, kes nüüd kõik veidi teistsugused tundusid. Oli palju jutustada suvel toimunust ja eks meil kõikidel on suvedest erinevaid mälestusi, mis meelde jäänud kogu eluks.