Autor: Illi Ero, endine Kalamaja elanik

Talveks valmistumine

Illi 8–9-aastasena sügis-talvel hoovimaja (taustal) koer Kutiga õues 1965. aastal. Hoovil olev maja asus Tööstuse 1 maja taga. Vanad, üksi elavad  inimesed olid tihti omale seltsiks võtnud kassi või koera. Lastele meeldis koeri jalutama viia, mida omanikud ka lahkesti lubasid. Foto: Erakogu

Talveks valmistuti kodudes aegsasti. Enamus kalamajakaid  elas vanades puumajades asuvates korterites, mida talvel tuli ise kütta. Nii ka meie perel. Talvele mõeldes telliti juba suvel koorem briketti, mis hoolikalt puukuuri laoti. Puid pidi tulehakatuseks ka olema. Minu onu töötas Standardis  ja sealt said oma töötajad osta kütteks mööblitegemisest ülejäänud puitlaastplaatide jääke. Onu kaudu saime meiegi endale talveks küttematerjali. Me korteris oli soemüüriga pliit, mida köeti külmal ajal iga päev. Enamasti köeti tuba hästi soojaks  (+26 kuni +28 kraadi), aga hommikuks oli korter maha jahtunud ja mõnikord tuba nii külm, et võttis lausa lõdisema (+15 kuni +17 kraadi). Suurema pakase korral köeti pliiti isegi kaks korda päevas, sest hommikul soojaks köetud korter oli õhtuks jälle külm. Pliidil valmistati ka süüa ja pliidi küljel olevas veepaagist sai kuuma vett. Gaas pandi minu kodumajja umbes 1970. Enne seda tehti ka suviti söögitegemiseks pliidi alla veidi tuld või keedeti toitu priimusel. Ka külmkapp jõudis meie koju umbes sellel ajal. Varem hoiti toitu jahedas esikukapis.

Enne talve pandi korteris ette topeltaknad, mis suveks ära võeti. Akna klaasid olid raami ja klaasi ühtimiskohal kitiga hoolikalt kaetud, et pragusid ei oleks. Kitti müüdi majapidamistarvete poodides plekkpurkides, millel oli silt „Aknakitt”. Toapoolsetele akendele topiti meie kodus aknaraami ja aknapiida vahele jämedat tööstuslikku vatti, mida poes pakkidena müüdi. Eks ikka selleks, et aknad rohkem sooja peaksid ja tuult läbi ei laseks. Mõnes kodus topiti aknapraod ka kaltsu täis.  Millalgi hakati poodides müüma liimiga paberirulle aknaraami ja aknapiida vaheliste pragude kinni kleepimiseks. Ka seda kasutati meie peres aknapragude tihendamisks.

Esimene lumi

Oi kui suurt elevust tekitas lapsepõlves see, kui hommikul ärgates ja  aknast välja vaadates oli maa esimesest lumest valge. Sai ju sellega otsa igav ja porine sügisaeg ning tee talverõõmude lustima hakkamiseks oli valla. Asusime samal päeval kohe suure rõõmuga lumesõda pidama, ehitasime lumest uhkeid kindlusi ja tegime lõbusaid lumememmesid. Nii läbi talve. 

Kelgutamine

Lastel olid mõnusad raudjalaste ja seljatoega kelgud. Kelgu peal olid puust pulgad. Väiksematele lastele pandi tekk või mõni muu tekstiil soojenduseks kelgule ja neid sõidutati kelgul küll lasteaeda, poodi või jalutati muidu. Kelgumägesid  Kalamajas eriti ei ole. Vana-Kalamaja tänava lõpp läheb kaldes alla mere poole  ja ma mäletan, et minuga käidi seal kelgutamas, kui väike olin. Samuti viidi lapsi vahel Kadrioru laugetele mäenõlvadele kelgutama. Suurematel lastel võeti kelgul seljatugi ära, siis sai ka mitmekesi kelgul mäest alla lasta või kasvõi kõhuli kelgul olla.  Head kelgumäed olid Suveaias suveteatri kõrval, kus käisime algkoolilastena omapäi kelgutamas.  Suveaed oli küll talvel suletud ja väravad lukus, aga me pugesime aia raudvarbade vahelt sisse. See mäekülg ja aed on veel praegugi alles. Õues me sõidutasime üksteist kordamööda kelgul. Osa lapsi istus kelgule ja osa olid hobusteks. Püüdsime teha võimalikult kiiret sõitu, mis lõppes äkilise pööranguga nii, et kelk külili käiks. Enamasti see ka õnnestus ja kelgul olijad pudenesid suure rõõmukisaga lumme laiali.

Talvepilt jaanuarist 1961. Illi kelguga õues. Foto: Erakogu 

Talvine riietus

Just selliseid jänesenahast kasukaid paljud meist väikesena kandsid, nagu pildilt näha. Müts, sall ja käpikud olid ema kootud, karupüksid samuti. Tollal kandsid lapsed talvel vilte, mille sees olid soojad villased sokid. Ka osa täiskasvanuid kandis pakasega vilte. Enamasti kanti viltide peal kalosse, et vildid märjaks ei saaks. Kalossid tegid vildid kohmakaks ja neid me, lapsed,  eriti ei armastanud. Kui väljas oli kõvem pakane ja lumi tahedam, siis lubati meil vilte ka kalossideta kanda.

Suusatamine

Talviti armastas Kalamaja rahvas suusatamas käia. Enamasti sõideti selleks Rahumäele, Nõmmele või Kadriorgu. Mina sain oma esimesed suusad näärikingiks algkooli ajal. Olin siis umbes 8-aastane. Isa lemmik koht suusatamiseks oli Kadrioru park.  Kui olin suusad saanud, siis isa tõrvas ja määris neid hoolega  –  nagu endagi suuski  –  ja võttis mind Kadriorgu kaasa ning õpetas suusatama. Meil olid tollal kõikidel lihtsad puusuusad ja bambusest suusakepid. Suusad ja kepid pakiti kenasti kokku ja sõideti trammiga Kadriorgu. Täiskasvanud ja teismelised suusatasid juba suusasaabastes, mida sai klambriga suusa külge kinnitada.  Noorematele enamasti suusasaapaid ei ostetud, sest need olid kallid ja lapse jalg ju veel kasvas. Lapsed suusatasid oma viltides või talvesaabastes, mille läbi suusal oleva nahkrihma aasa pidi torkama. Sain endale suusasaapad teismeeas. Siis käisime juba suusatamas koos sõbrannadega. 6.–8. klassis olid meil talvel koolis suusatunnid. Need olid  kehalise kasvatuse asemel ja toimusid pärast koolipäeva lõppu. Õpetaja ootas meid kokku lepitud kellaajal Kalamaja pargis, mis oli just hiljuti surnuaia atribuutikast puhastatud ja pargiks nimetatud. Ümber pargi oli suusarada ja  raudteetammilt, mis toona pargi kõrval oli (nüüd on raudtee asemel autotee), sai alla lasta. Mäletan, et üks vanamemm tuli meiega tõrelema öeldes, et see on ikkagi surnuaed ja me rikume oma käraga surnute rahu. 7. – 8. klassis toimusid meil suusatunnid Hiiu staadionil. Sellest ajast hakkasime sõpradega rohkem sealkandis suusatamas käima. Päeval, mil meil Hiiu staadionil suusatunde ei toimunud, meeldis meile sõpruskonnaga sõita rongiga Rahumäele, seal suusad alla panna ja Nõmmele suusatada. Nõmmel on juba ka kõrgemaid ja äkilisemaid mägesid, mida eriti  klassivennad armastasid suuskadel vallutamas käia. Vahepeal oli poistel moes osta omale kõige väikesemad saadaolevad suusad, mida nad tilludeks kutsusid ja nendel mäest alla sõita. Oli aegu, kus käisime sõpruskonnaga talvel lausa iga päev pärast tunde suusatamas ning veetsime lõbusalt aega suusaradadel ja mäenõlvadel, kuni päike hakkas looja minema. 

Uisutamine

Ka uisutamine oli populaarne. Õppisin tollal Tallinna 18. 8-klassilises koolis, mis asus Rabtšinski tänaval.  Nüüd on selle nimi Kalamaja Põhikool ja tänava nimeks Vabriku. Meie kooli juurde tehti  talviti spordiväljakule  liuväli. Kuna enamasti mängisid seal suuremate klasside poisi hokit ja nende vahel oli üsna tülikas uisutada, siis käisime sõbrannadega parema meelega Snelli tiigil. See oli suures ulatuses lumest puhtaks lükatud ja ruumi jätkus nii uisutajatele kui ka hokimängijatele. Snelli tiigil uisutas ka täiskasvanuid. 

Talvine Snelli tiik, millel üks uisutajatest on Illi isa. Pilt on tehtud umbes 1950–1956. Foto: Erakogu

Snelli tiigi vanalinna poolses otsas oli vana puumaja, kus asus talvel soojaks köetud garderoob: seal sai riideid ning jalatseid vahetada ja isegi klaasiga kuuma teed osta. Enamikul meist olid lihtsad, mustad või pruunid uisud, mida pantsideks kutsuti. Mõnel üksikul tüdrukul olid ka iluuisud. 

Seiklused Toomapea nõlval

Toompea nõlvad olid kelgutamiseks liiga äkilised. Kui olime 12–13-aastased, siis oli Toompea oma nõlvadega meile talvel paras julgustükkide koht. Kihutasime neist nõlvadest taguotsa peal alla nii, et lumi tuiskas. See oli natuke jube ja kõik ei julgenudki proovida. 

Talv tänaval ja kojamehed

Tänavaid tollal talviti ei soolatatud. Kojamehed püüdsid ülearuse lume majade uste eest ja kõnniteedelt tee äärde lükata. Aga kui lund juba rohkem oli sadanud, tallati lumi kõnniteedel inimeste poolt lihtsalt kõvaks. Enamik inimesi liikus ju tollal jalgsi ja lumi tallati päris ruttu kinni. Mäletan, et mõne libedama koha peale viskas kojamees vahel ka liiva. Kui kevadel sulama hakkas,  raiusid kojamehed suure raudkangiga kinnitallatud lume lahti ja lükkasid tükid sõiduteele, kus autod need siis sodiks sõitsid. Lumesahkasid oli ka,  need lükkasid talvel sõiduteid lahti. Lumekoristajaga laaditi lumi veoautodele ja viidi minema.  

Miilits ja kojamees vestlemas Põhja pst. 11 maja ees. Foto: Erakogu

Vastlad

Ka vastlapühi pidasime. Ema tegi selleks puhuks kodus hernesuppi ja lapsed käisid kelkudega mäest alla laskmas ning võistlesid, kes saab pikema liu. Nii möödusid talved Kalamajas.