Autor: TLM peavarahoidja Lea Sillart

Tallinna kullasseppadest on arhiiviallikates esimest korda juttu 14. sajandi alguses. Esimene kullassepaameti  skraa ehk põhikiri on teada 1393. aastast. Selles on muude regulatsioonide hulgas täpselt kehtestatud ka sellist meistriks saamise kord ja  nõutavate  meistritööde loetelu. Nimelt pidi sell pärast ettenähtud aastapikkust praktiseerimist meistrite juures valmistama rea esemeid, millest selgunuks, kas tema oskused on ikka meistri tasemele vastavad.

Meistri proovitöödena olid 1393. aastal loetletud kuldsõrmus, üks paar noapeade hõbekaunistusi (biworpe), millel oleks ka tekst ning üks prees seongus kätega (hantrouwe bratse).

Samasuguseid töid nõuti ka 1453.a. skraas, kuid lisatingimusega, et meistritööd tuleb sooritada kahe kuu jooksul ja tsunftivanema kontrolli all.

Termin hantrouwe, hanttruwe, handtruw , mida sümboliseerivad seotud käed, tähendas truudusetõotust ja oli keskajal eelkõige märgiks sõlmitud kihlusest. Selle motiiviga ehted, kas siis preesid või sõrmused, olid tavapärased kihlakingid.

Seongus kätega preesi on meistri proovitööks nõutud ka Lüneburgi kullassepade ametis ja seda veel 1587. aastal, kui sellised preesid enam väga moes ei olnud. Pigem telliti siis kullasseppadelt sõrmuseid truudusetõotuse  motiiviga.

Nuga oli keskajal oluline ja samas hinnaline tarbeese. Ainult väga jõukad võõrustajad katsid külalistele lauad nugade-lusikate, hiljem ka kahvlitega. Tavaliselt võtsid külalised noad ja lusikad ise kaasa – noad liha lõikamiseks ja lusika puljongi ning muude vedelate toitude söömiseks. Sageli oligi tegemist vutlarisse pakitud söögiriistade komplektiga, kus nii söögiriistad kui ka vutlar olid kallitest materjalidest ja külluslikult kaunistatud.

Nugade hinnalisust kinnitab asjaolu, et selliseid komplekte leidub erinevates varade inventaariumites. 16. sajandil sai kombeks, et peigmees kinkis pruudile paari nuge pulmakingiks, see omakorda stimuleeris noameistrite kunstimeisterlikkust.

Kanuti gildi kullasseppade ametiraamatutes on juba 1506. aastast märge, et ameti laekas on hoiul kolm paari noakaunistusi ja üks prees. Veel enne 1522. aastat lisandub nimekirja veel üks prees ja hiljem veel üks, kokku siis kolm. 1818. a kirjeldatakse esemeid kui „vanu meistritöid“. Ajaks, kui Kanuti gildi varad 1950. aastatel Tallinna Linnamuuseumile üle anti, oli laekasse jäänud vaid kaks preesi ja poolteist paari noakaunistusi. Kuid needki esemed annavad ettekujutuse keskaja  kullasseppmeistrilt nõutud oskustest ning vaimustavad vaatajat oma peene tehnilise teostuse ja detailiküllusega.