Autor Risto Paju, Tallinna Linnamuuseumi kunstikogu hoidja.
1. oktoober on rahvusvaheline kohvipäev. Seetõttu on just oktoobris õige aeg rääkida kohvikute ajaloo uurimisest. Nii sündiski siinne kirjatöö “Tallinna Linnamuuseum ja Tallinna kohvikute ajalugu ehk kuidas muuseumitöö võib sarnaneda detektiivi või jahimehe omaga”.
Kõikvõimalikud artiklid ja raamatud on enamasti ikkagi nö paraadväljaanded, neis esitletakse lõpptulemust. Fotod on sätitud, tekst faktitihe. Ent blogipostituse formaat lubab heita pilku ka protsessile. Blogi on ju päevik ja see annab võimaluse näidata uudishimulikule lugejale fotosid, millel tulevased näituseeksponaadid on alles kas hoidlas, müügikuulutuses või vastleituna pildistatud kusagil hoovil – sellise argisena, nagu neid näevad muuseumitöötajad ja näituse kuraator – ning jutustada juurde lugu, kuidas või kust see või teine asi leiti.
Pärast keskaegse Neitsitorni jõudmist Tallinna Linnamuuseumi koosseisu (muuseumikohvikuna avati see 2013) on muuseum otseselt seotud ka Tallinna kohvikute ajalooga. Just Neitsitornis paiknes 1980. aastal avatud nõukogude aja kuulus kohvik. 2021. aastal sai muuseum tagasi ka ühe korruse jagu tornikohviku algset mööblit, mille kujundas arhitekt Aala Buldas. Selle mööbliga tuli ruum taastada omamoodi “lavakujundusena” 1980ndatest aastatest ja nii sai torni IV korrus uuesti sisutatud tuntud filmi- ja teatrikunstniku Jaagup Roometi abiga. Toekatel toolidel istudes ja vanadest kõlaritest ajastule sobilikku muusikat kuulates võib nüüd endiseid aegu meenutades imetleda aknast avanevat vaadet üle vanalinna merele.
Pilku tasub aga heita pikemalt ka siseruumile, mööblile. Toona oli moes ajaloolistesse interjööridesse kujundada moodne mööbel, millel on viiteid ka ajaloolistele stiilidele. Samuti inspireeris arhitekti ilmselt keskaegse kindlustusarhitektuuri konstruktsioonide raskepärasus. Üheks otseseks eeskujuks oma kõrge seljatoega kõige silmapaistvamatele toolidele oli Neitsitorni restaureerimisarhitekt Tiina Linna metallikunstnikust abikaasa Taivo Linna skulptuur Suur tool. Tooli seljatoe kujundust vaadates läheb mõte ka siinsamas Neitsitornis paiknenud ateljees töötanud kunstnik Kristjan Raua rahvusromantilistele töödele. Ka seda skulptuuri loodame eksponeerida tulevasel Neitsitorni näitusel “Lõputu kohvijoomine”.
Neitsitorni kohviku taastamine tekitas aga siinkirjutajas ja kohvkunäituse ühes kuraatoris koos kunstnik Jaagupiga huvi ka teiste nõukaajal Tallinna vanalinna rajatud stiilsete interjööridega kohvikute, baaride ja restoranide vastu. Nii sündis 2023. avatava näituse “Lõputu kohvijoomine” idee. Kuigi Eesti muuseumides paiknes sel hetkel üksnes kunagise Pegasuse kohviku tool (Väino Tamm) ja kodus oli siinkirjutaja isa poolt kunagi päästetud Vabariikliku restaureerimisvalitsuse klubi/kohviku tool (Aala Buldas), siis huvi oli nii suur, et museaalide puudus tundus väikese murena.
Pegasuse kohviku tool (Väino Tamm) Eesti Arhitektuurimuuseumis 
Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse kohvik-klubi tool (Aala Buldas) vastkorrastatult restauraatori töölaual.
Järgnev meenutab juba natuke jahimehe või politseiuurija tööd: tuli hakata otsima, kas midagi on kusagil veel alles. Midagi kohvikust Maiasmokk (Aala Buldas), midagi kohvikust Gnoom (Leila Pärtelpoeg), midagi omaaegsest kuulsast Mündi baarist (L. Pärtelpoeg)… Teada oli, et Eesti Rahva Muuseumi toolinäitusel mõni aasta tagsi oli välja pandud üks Mündi baari tool erakogust jne.
Jahil peab lisaks oskusele olema vast õnne veelgi rohkem. Ja tundub, et kui teha enda jaoks huvitavat tööd, siis on ka õnne. Esimesena sai leitud ühes vanakraami müügiportaalis Moskva kohviku pärastsõjaaegne diivan (Jaan Siirak), mis oli ka korralikult restaureeritud! Kohvikus oli see olnud kuni 1960ndate keskpaigani, kui kohvik Moskva sisekujundust uuendati. See oli leid!
Edasi tuli ühest vanavaralaost välja Mündi baari toole, millest üks soetati ka Tallinna Linnamuuseumi mööblikogusse. Ning lisaks neile leidus samas ka baarile metallikunstnik Heino Mülleri tehtud sepisrippsilt. Sellel on olnud seiklusrikas minevik. Leila Pärtelpoeg kirjutab oma “Tööraamatus”, et grusiinlastest laevnikud, kelle alused olid Tallinna sadama dokis, olla selle varastanud puhtalt vaimustusest. Õnneks leidnud sadamatöölised sildi, tundnud ära ja toonud tagasi. On tõesti hea meel, et suurel pronksist mündikujutisega sildil õnnestus üle elada ka 1990ndate aastate metalliröövibuum.
Leila Pärtelpoja kujundatud Mündi baari tool ootab vanavaralaost TLM hoidlasse jõunduna konserveerimist ja nahkpolstri taastamist. 
Heino Mülleri sepistatud Mündi baari rippsilt vanavaralaost välja tooduna.
Kaks Leila Pärtelpoja kohvikule Gnoom kujundatud tooli tulid välja täiesti juhuslikult. Nimelt oli möödunudsügiseses ajakirjas Pööning artikkel ühest Setumaa suvekodust ja seal, ühel pildil söögilaua ääres need olidki! Ka omanikel oli hea meel teada saada: nende kaks biidermeierstiilis tooli on veel väärtuslikumad kui esmapilgul paistab ja need kuuluvad Eesti mööblikujunduse ajalukku. Hiljem selgus, et Gnoomist pärit, ent uue ja algsest erineva välisviimistlusega toolidel võib ka tänapäeval istuda, külastades Narva muuseumis paiknevat restorani Rondeel.
Leidmaks kohviku Maiasmokk 1980ndate restaureerimisjärgset mööblit (Aala Buldas), tuli pöörduda kohviku enda poole. Selgus, et alles on I korruse kohvikusaalis paiknenud ümmargusi intarsiaga laudu, millest üks annetati ka Tallinna Linnamuuseumi mööblikogusse. Õnnekombel oli üks kauane töötaja päästnud ära ka ühe I korruse saali laua juurde kuulunud tooli ning lisaks ka II korruse elegantselt valge tooli ja laua. Needki jõuavad muuseumile deponeerituna loodetavasti ka näitusele.
Aala Buldase kujundatud Maiasmoka kohviku I korruse saali tool teravsilmse päästja kodus. 
Aala Buldase Maiasmoka kohviku laud pärast kohviku pööningult alla ja seejärel muuseumi pööningule üles tassmist.
Kui 1960/70ndatel oli kultuurirahva seas populaarne Pegasus, siis 1990ndatel ja 2000ndate aastate alguses oli selleks Kloostri Ait Vene tänaval. Selle koha sepismööblist (Aivar Oja) õnnestus leida ja nendega muuseumi mööblikogu täiendada kaks kõrget baaripukki ja laud.
Kõik otsimised ja leidmised ei ole aga õnneliku tulemusega. Ühelt 2016. aasta ajaleheartikli fotolt oli näha, et mereäärses õuekohvikus on kasutusel Aala Buldase Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse kohviku jaoks kujundatud toolid. Näituse jaoks on üks neist küll olemas, kuid see ei kuulu muuseumile. Nii sai detektiivitööna alustatud uuringuid, saamaks ka muuseumikogusse näidist. Uuringud lõppesid kahjuks kirjaga, mis nentis, et need, kuue aasta tagusel fotol olevad toolid on ammu lõkkesse läinud. Kahjutunne oli suur. Toolid olid küll üsna halvas seisus, aga kuna Buldas armastas tugevaid konstruktsioone, oleksid need olnud kindlasti veel taastatavad.
Näituse ajajoone tõmbavad kokku kaks Hesburgerist pärit tooli, mis juhatavad omamoodi sisse tänapäevase papptopsikohvi joomise kultuuri. Siit võib tuletada kohvi jäävuse seaduse: kohv ei teki ega kao, vaid muunduvad vaid selle joomise kohad ja nõud.
Näitus “Lõputu kohvioomine”, kus eksponeeritakse kõiki eelpoolnimetatud ja veel muidki mööbliesemeid, avatakse Lühikese jala väravatornis juunis 2023.
Neitsitorni taastatud sisustusega kohvikukorrust vaata lähemalt muuseumi kodulehel.
