Autor lastemuuseum Miiamilla külastusjuht Mari Tammar

Praegu kehtestatud eriolukorra tõttu viibime tavapärasest rohkem tubastes oludes. Kindlasti on see väljakutse lastele, kes peavad piiratud territooriumil endale põnevat tegevust leidma ning lapsevanematele, kel tuleb neid seejuures suunata. Just seepärast alustame blogipostituste sarja, kus Tallinna Linnamuuseumi töötajad meenutavad oma tubaseid lapsepõlvemänge. Loodame, et see inspireerib kõiki toasolijaid ning innustab meenutama ka oma lapsepõlvemänge ja vanu häid mänge välja otsima.

Vanemad põlvkonnad on pidanud läbi ajama arvutite ja nutiseadmeteta, mängides sageli üsna piiratud vahenditega. See aga ei tähendanud, et mängud oleksid jäänud mängimata. Pigem vastupidi – mida ahtamad olid võimalused, seda ägedamalt käivitus loovus ja fantaasiamaailm. Nagu ütleb Kalamaja muuseumi pedagoog Tuuli Silber oma meenutuses: “Pidi ise leiutama!”

Alustame mälestusega, mis pärineb 1950. aastatest, seejärel liigume järjest tänasele lähemale. Postitustesarja teise ja kolmanda osa pühendame 90. aastatele ja neljandasse ossa oleme kogunud meenutused kodulähedastest õuemängudest. Kui teil endal väikeseid lapsi pole ja ise olete mängueast väljas, tasub mälestusi ikka lugeda. Mõnusa annuse positiivsust ja elurõõmu saab neist kindlasti. Ühtlasi leiab põnevat pildimaterjali selle kohta, mida peidab endas Tallinna Linnamuuseumi mänguasjakogu.

• 

• 

Jaan Märss, Tallinna Linnamuuseumi konservaator

“Minu lapsepõlv möödus Viljandi linnas, võiks öelda et agulis. Oli 1950ndate lõpp ja uue kümnendi algus. Toas olles mängisime mitmesuguseid pille. See polnud mingi tõsine muusikuks õppimine, sest mina käisin peale laste-muusikakooli ka spordikoolis – mängisin 15 aastat võrkpalli. Muusikakoolis mängisin viiulit, kooli puhkpilliorkestris klarnetit, tantsuorkestris bassi. Peale muusikakooli lõpetamist ma viiulit enam kätte ei võtnud – see tähendab, et kogu pillimäng oli meil kodus ehtne ajaviitele sarnanev harrastus. Õppisin mingite õpikute järgi ka kitarri ja isegi suupilli! Viimane pill, mida ma nootide järgi mängisin, oli alt-plokkflööt. Minu õde mängis samuti palju klaverit, aga ema oli meil tõsine kõrgharidusega pianist. Kogu seda valjuhäälset tegevust harrastasime kortermajas! Ei mäleta, et keegi meie majast oleks meid kunagi keelanud või vaigistanud!

Peale igasuguste pillivaevamiste kuulasime ka palju raadiot. Raadiost lindistasime muusikat ja pärast kirjutasime kuulmise järgi üles. Ema kirjutas üles ka keerulisemaid seadeid, pärast proovisime neid koolis laulda. Lisaks sellele oli meil suur vinüülplaatide kogu – 800 tk. Raadio oli esimene “Estonia”, aga meil oli ka Riias toodetud esimene lintmagnetofon “Elfa”.

Kui me kohe midagi ei viitsinud teha, siis mängisime kaarte. Olid igasugused reageerimiskiiruse ja karjumise peale mängud, aga olid ka tõsisemad mängud, kus tuli palju meelde jätta. Kabe ja male olid muidugi ka, aga need olid ajaviiteks liiga väsitavad. Mänguasjadega mängimist ma ei mäleta – eks neid ikka oli, vannis mängimiseks oli mul vist üks kollane tselluloidpart.

Mäletan, et liimisime naaberkorteri poisiga maja pesuköögis tikkudest kokku ühe kummimootoriga mudellennuki. Mõned aastad hiljem jändasime sealsamas juba mudellennuki mootoriga – see käis eetri ja kastoorõliga, mida hankis mulle isa. Põlenud kastoorõli hea lõhn on siiani meeles.”

Tõnu Pedaru, Kiek in de Kök kindlustustemuuseumi giid-metoodik

“Minu lapsepõlv jäi 60ndatesse. Elasime tollal 2toalises korteris, aga ruumi, paistab, et jätkus. Sinna mahtus nii minu mänguauto kui ka jalgratas, mille mõlemaga ma mööda tube ringi sõtkusin, ja isegi kiik – kahe toa vahele. Mäletan, et kuigi mulle meeldisid asjad-lelud, mängisin ma juba varasest lapsepõlvest oma mänge kõige meelsamini n-ö kõrvade vahel ehk istusin kas tugitoolis, lamasin voodis või kõndisin toas ringi ja kujutasin igasugu asju ette. Tihti olid ka käed abiks, kui olin bussijuht või võidusõitja ja oli vaja rooli keerata või käike vahetada. Oma käega, mäletan, tahtsin ka kõik huvitavana tundunud asjad ära katsuda. Näiteks meeldis mulle väga raadio kruttimine, hiljem ka raadio peal grammari keerutamine. Toas oli üldse alati väga huvitav, igav polnud kunagi. Kui midagi muud enam polnud, siis aknast vahelduseks välja vaadata oli ka põnev.”

• 

• 

Anne Järvpõld, Tallinna Linnamuuseumi kunstnik

“Minu lapsepõlv jäi 1960ndate Jõhvi. Minu isa harrastas pildistamist ning oli väga põnev, kui ta lubas mind enda kõrvale kitsasse vannituppa, mille ta pimikuks oli teinud. Peaaegu pimedas, punase lambi valguses, õpetas ta mulle selgeks piltide ilmutamise ja kinnistamise. Ema õpetas kommipaberitest konfette tegema ning pärast mängisime nendega suure laua ümber. Mängisime igasugu lauamänge – Reis ümber maailma, Tsirkust, Kirbumängu, sinilillemängu, Veskit, jt. Meil oli kodus ka pisike mikroskoop ning mäletan, kuidas ema meile vennaga erinevaid asju prepareeris ning suurenduses näitas.

Mul oli lapsepõlves hea sõbranna Viive, kellega koos veetsin enamuse vabast ajast. Nukkudega mängisime kooli, tegime neile pisitillukesi vihikuid ja vigu pidi hästi palju olema, et oleks mida parandada. Ka õmblesime nukuriideid, joonistasime pabernukke ja nendele riideid. Samuti oli mitmeid kaardimänge – Mari-Jüri, Potiknoi, Linnade põletamine, Ladumine, Pakkumine jt.

Kirjutasin Viivele ning ta vastas: “Mul tuleb mängudest lisaks meelde Katkine telefon, Laevade pommitamine, trips-traps-trull, doomino, kabe, male, sõnade arvamismäng (nn Poomine), kassikangas, erinevad sõnamängud (kes teab rohkem mingi kindla tähega algavaid loomi, linde, linnu, riike, nimesid), poodi mängisime – ise tegime raha (kopikate, paberi ja pliiatsisüdamiku abil), peitust ja arsti. Kindlasti oli veel palju mänge, fantaasiast ju puudu ei tulnud.“

• 

• 

Veel oli meil kodus koroona – mäng muidugi. Laud oli küll kõver, kuid mahutasime selle kuidagi suurde tuppa ära ning mängisime isa, venna ja mõne külla tulnud sõbraga hasartselt. Aga mida suuremaks sain, seda rohkem mäletan end ninapidi raamatus – ja mul ei olnud kunagi igav.”

Tuuli Silber, Kalamaja muuseumi pedagoog-kuraator

“Kuigi olen sündinud Tallinnas, siis oma teadliku lapsepõlve elasin metsade ja järvedega läbipikitud Elvas 1980ndatel. Tuli ette ka pikemat olemist Tartus vanaema juures. Mõlemal pool oli kõikse põnevam tegevus toas ehitada valmis igasuguseid maju ja sisustada kortereid pisikestele mänguloomadele. Tegime seda koos täditütre ja vennaga. Kuigi vanaemal oli üsna pisike 2toaline korter, siis oli meile meelistegevuseks eraldatud terve 5korruseline riiul. Selliseid spetsiaalseid väikestele loomadele-nukkudele mõeldud mööblit ja köögitarbeid nagu praegu, siis kuskilt võtta ei olnud. Pidi ise leiutama! Oi kui põnev oli leiutada, kuidas ja millest saab näiteks sisustada loomadele seinale kinnitatud loputuskastiga tualetti või kööki. Näiteks puust lauamängunupud olid täpselt õige suurusega piimapudelid, mustad doominoklotsid sobisid šokolaaditahvliks, panni sai vanaema Almageli pakendist pärit rohulusikast, loputuskastiks aga sobis piltidega kuubik, mis tuli plastiliiniga riiuliseina külge kinnitada. Kui korterid valmis, siis ega seal sees mängimine nii põnev olnudki kui ehitamine.

Samuti on meeles lõputult põnevad lauamängulahingud vanaemaga. Põhiliselt mängisime Tsirkust, Reis Kuule, Reis ümber maailma. Ja nii mõnegi kaardimängu õpetas mulle ka just vanaema (Potiknoi, Linnade põletamine).

• 

• 

Töötasime koos vennaga välja ka mooduse, kuidas päris pilvelõhkujaid ehitada. Otsisime suurest raamaturiiulist portsu ühesuurusi kõvakaanelisi õhemaid raamatuid. Ladusime pildikuubikutest nelja nurka tugipostid, raamat põrandaks, siis jälle neli posti jne. kuni kümne korruseni välja.

Täitsa üksi võisin unustada end tundideks pabernukule uusi esemeid joonistama. Tohutut inspiratsiooni andis selleks näiteks meile paariks õhtuks koju laenatud ema töökaaslase välismaa sugulaste saadetud saksa postimüügikataloog. Niimoodi nukule muinasjutulist voodipesu, öösärke, riideid, nõusid joonistades kujutasin justkui neid asju päriselt enda omadena ette. Meil ei olnud välismaal absoluutselt mitte ühtegi sugulast ja värviliste asjade igatsus oli justkui suur auk hinges. See mäng aitaski siis seda igatsust ravida.

Läbi kogu lapsepõlve meeldis mulle ka hirmsasti üsna ahtakesel vabal põrandapinnal tantsida ja seda ikka vinüülide järgi. Suured lemmikud olid Boney M, Arabesqa, Kiki, aga ka Kukerpillid, Marju Länik ja Anne Veski. Laulsin ka kõiki laule kaasa ja oli hasart sõnad kõik pähe õppida. Isa näitas, kuidas plaati enne mängimist puhastada. See oli jube tüütu, aga ülioluline ja õpetas kannatlikkust. Vennaga kuulasime ka lõputult muinasjuttudega vinüüle, aga suurim lemmik oli siiski Eino Baskini plaat, mis meil mõlemal lõpuks üleni peas oli. Millised mälutreeningud need olid!”

___

Need olid esimesed mängulised mälestused. Järgmises postituses jõuame 90ndatesse ja meenutamegi, kui põnev on raamatute ja lugude maailm.