Autor: Lastemuuseum Miiamilla külastusjuht Mari Tammar
“Praegu on korona levinud üle Eesti. Teda mängitakse linnas ja maal, nii et vaevalt leidub maja, kus pühapäeviti või muul vabal ajal ei kostaks koronaklõbinat. See hiigla populaarsus on ka täiesti teenitud. Juba ammu valitses tarve seltskondliku mängu järele, mis oleks esiteks odav ja lihtne, teiseks kergesti käsitatav ning kolmandaks ka huvitav ja füüsiliselt arendav. Kõigile neile omadustele vastab ka korona.”
See lõik pärineb 1930. aastal ilmunud J. Pillikse ja K. Tederi koostatud raamatust “Korona õpetus”. (Toona kasutati nimekuju “korona”.) Tänases kontekstis kõlab see lõik muidugi mitmetähenduslikult, sest tahes-tahtmata tekivad assotsatsioonid koroonaviirusega, aga tegelikult räägitakse muidugi mängust, mis oli tol ajal väga populaarne. Ka toonase Kadrioru lastepargi peahoone esiselt, tänase Lastemuusem Miiamilla hoovilt, on üles võetud pildid koroonat mängivatest lastest.
Selgitusi sellele, kust koroona mäng pärit on, leidub mitmeid. Ühe teooria järgi on tänapäevase koroona mängu leiutanud just eesti ja läti meremehed, kes kohandasid Lääne-Euroopa sadamates nähtud piljardit meenutava lauamängu kõikuval laevapinnal mängimiseks. Mõnedes keeltes nimetatakse mängu siiamaani “merepiljardiks”. Võimalik, et selle mängu kaugemad juured ulatuvad hoopis Indiasse, kus mängiti lauamängu nimega carrom. Ent kõikidest eelkäijatest eristab Eestis ja Lätis mängitavat mängu see, et nupud lüüakse mängulaual liikuma kiiga. Varasemate mängude juures löödi nupud liikuma näppudega ning esialgu olevat seda nii tehtud ka Eestis. Kii olevat mängule lisanud Lutheri vabrik, kes Eestis esimesena koroonalaudu tootma hakkas.
Esimesed koroonalauad Eestis ei olnud siiski vabrikutöö, vaid valmistatud kodusel viisil. Väidetavalt tehti need välismaiste ajakirjade järgi. Hiljem hakati laudu tootma vabrikutes ning see andis hoogu ka koroona laialdaseks levikuks.
1930. aastal ilmunud “Korona õpetuse” eessõnas kirjutab toonane kehalise kasvatuse inspektor Ernst Idla järgmiselt: “Korona suur levimine Eestis on küllaldasel määral tõenduseks sellele, et meil puudus seni seltskondliku meelelahutuse- ja spordivahend, mis oma odavuse ja lihtsa käsitusviisi poolest oleks kättesaadav igale rahvakihile. Koronat mängitakse koolides, spordiseltsides, riiklikkudes ja seltskondlikkudes organisatsioonides ja ettevõtetes ning sellena on ta osutanud teataval määral teene, kiskudes ära inimesi kaardilaudade tagant ja alkoholi juurest, kuhu nii mõnigi oli sukeldunud, leidmata muud kasutamist vabale ajale. Teataval määral on koronal ka teeneid sportliku arusaamise kasvatamises, määrastepärase ausa mängu – fair play – mõiste selgitamises, millisena ta on soovitav seltskondlik meelelahutusvahend igas kodus ja perekonnas.”
Vahest oleks just nüüd aeg toona väga populaarne mäng taas kasutusse võtta? Võib-olla aitaks see lõbusamalt mööda saata päevi, mida koroonakarantiinis tuleb tubaselt veeta.
