Autorid Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

Seekordne ajaveebi postitus räägib teadmistevahetuse kasulikkusest ajaloo uurimisel ja ajaloo kirjutamisel ning seda illustreerib Eestimaa hertsogi, Taani junkur Otto juhtum.
Juhtus nii, et kui Mihkel tuli mulle 2019. aasta oktoobris Kopenhaagenisse külla, hakkasime rääkima erinevatel teemadel ja üks neist oli Taani junkur Otto.

Otto oli kuningas Valdemar IV Atterdagi (1340–1375) vanem vend, kes müüs 1346. aastal Eesti lõpuks Saksa ordule. Taani ajalookirjutuses on junkur Otto tuntud oma katsega pärast isa Kristoffer II (1320–1326 ja 1329–1332) surma Taani troonile saada, kuid sai lüüa lahingus Holsteini krahvide vägede vastu, kes valdasid tollal pea kogu Taanit pandivaldusena. Ta võeti vangi ja heideti Holsteinis asunud Segebergi lossi vangikongi.

Sealt pääses ta välja alles seitse aastat hiljem, 1341. aastal pärast seda, kui tema noorem vend Valdemar oli saanud kuningaks. Seejärel räägib lugu, et Otto pidi Eesti müügiga seotud kokkuleppe kohaselt astuma Saksa ordusse. Seee olevat saanud teoks seepärast, et Otto oli ilmselt pikas vangistuses hullunud ja ordu pidi tema eest hoolitsema. Enamik Taani ajaloolasi väidab, et ajaloolistest ülestähendustest on ta seejärel kadunud ja me ei tea, mis temaga juhtus.

Sel hetkel katkestas Mihkel mind ja ütles üsna üllatunult: “Aga meil on mõned andmed Otto tegevuse kohta Eestis”. Olin esmalt jahmunud ja seejärel huvitatud. Kas see tähendab, et me saaksime Otto ammu väljakujunenud lugu kübeke muuta? Kui ma siis detsembris Eestisse läksin, otsisime välja mitmesuguseid allikapublikatsioone ja hakkasin lugema. Johan Renneri Liivimaa kroonikast leidsime Otto jälgi – siin öeldakse, et Otto oli vangis kümme, mitte seitse aastat ja pärast seda sai Saksa ordu rüütliks. Ta astus Riias Saksa ordu liikmeks ja sai hiljem Lõuna-Eestis olulise Karksi linnuse foogtiks, kes vastutas ümbruskonna haldamise ja kaitse eest. See oli ülimalt huvitav, aga kuidas seletada lahknevusi väljakujunenud Taani ajalookirjutusega?

Selleks pidin pärast Taani naasmist kontrollima Taani allikaid. Selgus, et tegelikult oli võimalik pusletükke omavahel sobitada, kuid selline loo versioon näitas Otto venda Valdemari kui üsna armutu ja külma südamega tegelast. Arvestades Valdemari hilisemaid tegusid – pettusi, väljapressimist ja isegi mõrva poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – ei peaks see siiski päriselt üllatama. Näib, et Valdemar oli vastutav Otto vangis hoidmise jätkumises ka pärast seda, kui ta vabastati Segebergi lossi vangikongist, kus teda oli peetud seitse aastat. Lübeckis tegutsenud kroonikakirjutaja Detmar väitis, et Otto anti 1341. aastal üle Werle’i isandale Johanile, kes oli nii Taani kuningate kui ka Holsteini krahvi sugulane. Vangistus oli nüüd vähem karm, kuid Otto oli endiselt vahi all. Valdemar pidi siis Ottole pakkumise tegema – kas loobuda oma õigustest troonile ja ühineda orduga või jääda elu lõpuni vahi alla. Tundub, et Ottol ei olnud palju valikuid, kui ta soovis vanglast kunagi pääseda. Lõpuks pidi ta nõustuma, sest 1346. aastal väitis Valdemar, et tema vend on avaldanud soovi astuda ordusse, ja seda tehes soovis Otto Eestimaa hertsogkond annetada Saksa ordule. Vähemalt nii oli öeldud paavstile, et too ei oleks vastu hertsogkonna üleandmisele.

Leping sõlmiti, hertsogkond anti üle Saksa ordule (ja Valdemar sai vastutasuks korraliku summa 13 000 marka hõbedat), Otto aga astus ordu liikmeks. Valdemari jaoks oli täiendav eelis see, et Saksa ordu rüütlina pidi Otto elama mungaelu, ega tohtinud saada järglasi, kes ühel päeval võinuks pretendeerida Taani troonile. Näib, et Valdemar oli süüdi ka kuulduse levitamises, mille kohaselt Otto oli vanglas hulluks läinud – sest kes tahaks kuningaks hullu meest, ehkki vanemal vennal Ottol oli Taani troonile suurem õigus kui Valdemaril. Seda, et Otto hullumeelsuse lugu oli tahtlik kuulujutt ega põhine tegelikkusel, toetab asjaolu, et ordu usaldas Ottole Lõuna-Eestis Karksi linnuse tähtsa ameti juhtimise. Karksi linnuse järgmist foogti, Otto järeltulijat mainitakse alles 1374. aastal. Ehk siis Otto oli Eestis veel mõnda aega pärast 1346. aastat, ehkki näib, et ta pole ordus kõrgemale positsioonile tõusnud.

See lugu illustreerib selgelt, kuidas kahe riigi ajaloolaste koostöö ning lähtematerjalide ja ajalooteadmiste koondamine võib viia uute ja üllatavate tulemusteni.

Siit leiad eelnevad eesti- ja ingliskeelsed postitused samal teemal