Carlsbergi stipendiaadid 3. Taani prints Otto lugu ehk rahvusvahelise koostöö eelised ajaloouuringuis

Autorid Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

Seekordne ajaveebi postitus räägib teadmistevahetuse kasulikkusest ajaloo uurimisel ja ajaloo kirjutamisel ning seda illustreerib Eestimaa hertsogi, Taani prints Otto juhtum.
Juhtus nii, et kui Mihkel tuli mulle 2019. aasta oktoobris Kopenhaagenisse külla, hakkasime rääkima erinevatel teemadel ja üks neist oli Taani prints Otto.

Taani Otto pitser, 1333. Taani kuninglik pitser 1085-1559

Otto oli kuningas Valdemar IV Atterdagi (1340–1375) vanem vend, kes müüs 1346. aastal Eesti lõpuks Teutooni ordule. Taani ajalookirjutuses oli vürst Otto tuntud oma katsega pärast isa Christopher II (1320–1326 ja 1329–1332) surma Taani troonile saada, kuid sai lüüa lahingus Holsteini krahvide vägede vastu, kellele oli tollal kogu Taani etturiks. Ta võeti vangi ja heideti Holsteini Segebergi lossi vangikongi.

Segebergi loss Holsteinis, ca 1580. Braun & Hogenber, Civitates Orbis Terrarum

Sealt pääses ta välja alles seitse aastat hiljem, 1341. aastal pärast seda, kui tema noorem vend Valdemar oli saanud kuningaks. Seejärel räägib lugu, et Otto saadeti Eesti müügiga seotud kokkuleppe kohaselt liituma Teutooni orduga. Seda tehti, sest Otto oli ilmselt pikas vangistuses hullunud ja ordu hoolitses tema eest. Enamik Taani ajaloolasi väidab, et ajaloolistest ülestähendustest on ta seejärel kadunud ja me ei tea, mis temaga juhtus.

Sel hetkel katkestas Mihkel mind ja ütles üsna üllatunult: “Aga meil on mõned andmed Otto tegevuse kohta Eestis”. Olin esmalt jahmunud ja seejärel huvitatud. Kas see tähendab, et me saaksime Otto ammu väljakujunenud lugu kübeke muuta? Kui ma siis detsembris Eestisse läksin, kaevasime arhiivist välja mitmesuguseid allikapublikatsioone ja hakkasin lugema. Johan Renneri Liivimaa kroonikast leidsime Otto jälgi – siin öeldakse, et Otto oli vangis kümme, mitte seitse aastat ja pärast seda sai Teutooni ordu rüütliks. Ta astus Riias Teutooni ordu liikmeks ja sai hiljem Lõuna-Eestis olulise Karksi (Karkuse) lossi foogtiks, kes vastutas ümbruskonna haldamise ja kaitse eest. See oli ülimalt huvitav, aga kuidas seletada lahknevusi väljakujunenud Taani ajalookirjutusega?

Selleks pidin pärast Taani naasmist kontrollima Taani allikaid. Selgus, et tegelikult oli võimalik pusletükke omavahel sobitada, kuid selline loo versioon näitas Otto venda Valdemari kui üsna põhjalikku ja külma südamega tegelast. Arvestades Valdemari hilisemate tegude ülestähendusi, mis sisaldasid pettusi, väljapressimist ja isegi mõrva poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, ei peaks see siiski päriselt üllatama. Näib, et Valdemari tegu oli Otto jätkuv vangistus ka pärast seda, kui ta vabastati Segebergi lossi vangikongist, kus teda oli peetud seitse aastat. Lübeckis tegutsenud kroonikakirjutaja Detmar väitis, et Otto anti 1341. aastal üle Werle’i isandale Johanile, kes oli nii Taani kuningate kui ka Holsteini krahvi sugulane. Vangistus oli nüüd vähem karm, kuid Otto oli endiselt vahi all. Valdemar pidi siis Ottole pakkumise tegema – kas loobuda oma õigustest troonile ja ühineda orduga või jääda elu lõpuni vahi alla. Tundub, et Ottol ei olnud palju valikuid, kui ta soovis vanglast kunagi pääseda. Lõpuks pidi ta nõustuma, sest 1346. aastal väitis Valdemar, et tema vend on avaldanud soovi astuda ordusse, ja seda tehes soovis Otto hertsogiriigi anda üle ordule kingituseks. Vähemalt nii oli öeldud paavstile, et too ei oleks vastu hertsogiriigi üleandmisele.

Keskaegne Liivimaa. Karksi lossi leiab nr 15 alt

Leping sõlmiti, hertsogiriik anti üle Teutooni ordule (ja Valdemar sai vastutasuks korraliku summa 13 000 marka hõbedat), Otto aga astus ordu liikmeks. Valdemari jaoks oli täiendav eelis see, et teutooni rüütlina pidi Otto elama nagu munk ja seega ei saanud tal sündida lapsi, kes ühel päeval võinuks pretendeerida Taani troonile. Näib, et Valdemar oli süüdi ka kuulduse levitamises, mille kohaselt Otto oli vanglas hulluks läinud – sest kes tahaks kuningaks hullu meest, ehkki vanemal vennal Ottol oli Taani troonile suurem õigus kui Valdemaril. Seda, et Otto hullumeelsuse lugu oli tahtlik kuulujutt ega põhine tegelikkusel, toetab asjaolu, et ordu usaldas Ottole Lõuna-Eestis Karksi lossi tähtsa ameti juhtimise. Karksi lossi järgmist foogti, Otto järeltulijat mainitakse alles 1374. aastal. Ehk siis Otto oli Eestis veel mõnda aega pärast 1346. aastat, ehkki näib, et ta pole ordus kõrgemale positsioonile tõusnud.

Karksi lossi varemed tänapäeval. Foto Oscar Susi 2010

See lugu illustreerib selgelt, kuidas kahe riigi ajaloolaste koostöö ning lähtematerjalide ja ajalooteadmiste koondamine võib viia uute ja üllatavate tulemusteni.

Siit leiad eelnevad eesti- ja ingliskeelsed postitused samal teemal