Autor: arheoloogiakogu hoidja Küllike Tint
Interdistsiplinaarsus ehk teaduste põimumine on arheoloogias möödapääsmatult vajalik, sest kõikidele küsimustele üksinda vastata ei ole võimalik. Koostööd tehakse teiste erialadega, näiteks minevikuinimeste uurimisel geneetikute ja osteoloogidega. Tallinna Linnamuuseumis toimus Arheoloogiasügise raames 27.–29. septembril tantsuetendus “Üks ese, mitu lugu”, mis keskendus arheoloogiliste esemete eksponeerimisele veidi ebatraditsioonilises võtmes. Kui tavaliselt võime esemeid kohata klaasvitriinis, siis etendusel kaotati see “vahesein” tantsijate ja külastajate vahel ära. Tegemist oli omamoodi väikese ekspositsiooniga, kus tantsijad kehastasid nende juures eksponeeritud arheoloogilisi leide, esitades lühikeste korratavate stseenidega erinevaid lugusid esemete valmistamisest, kasutamisest, uskumustest, aga ka uutest kasutamisvõimalustest. Külastaja sai seejuures ruumis pidevalt ringi liikuda nagu tavapärasel muuseumikülastusel.
Etenduse eesmärk
Etenduse peamiseks eesmärgiks oli julgustada külastajaid eksponeeritava üle kaasa mõtlema ja oma arvamust jagama. Kogu muuseumi peale astusid üles kuus tantsijat, kelle juurde asetati valikvastustega küsimuslehed, et külastaja saaks esmalt tantsu vaadates oma mõtted kirja panna ja seejärel kujutatut infolehtedelt lugeda. Reaalsuses see protsess siiski päris nii ei toiminud ehk oli külastajaid, kes nautisid lihtsalt tantsu võlu, oli neid, kes tegelesid korraga tantsu jälgimise, info lugemise ja lehtede täitmisega, oli ka neid, kes veidi ehmunult tantsija juurest möödusid. Sellegipoolest on hea tõdeda, et 119-st külastajast 30 ehk vähemalt 25% jagas oma mõtteid, mis tähendab, et suur osa muuseumi külastajatest tahtis programmist aktiivselt osa saada.
Huvitav oli jälgida, kuidas vastanute arv erinevate punktide juures muutus – kui üldjuhul jäi see arv kahekümne ligi, siis viimase tantsija juures oli see ainult kaksteist, maksimaalne vastanute arv oli aga 30. Eks põhjuste üle annab arutleda – kas olid ehk tekstid ja vastustelehed külastajate jaoks liiga märkamatus kohas? Kas viimase tantsija juurde jõudes oldi juba väsinud? Kas tants, vastustelehed või tekstid olid mõnel juhul teistest läbipaistvamad?
Sisu ja teemad
Etenduse esmane mõte oli keskenduda ainult arheoloogilise konteksti tähtsusele – näidete kaudu selgitada, kuidas leiu ümbruskond aitab tuvastada eseme funktsiooni või kasutamist. Mille põhjal öelda, et münti kasutati ehte, ohvrianni või lihtsalt maksevahendina? Eriti oleksime tahtnud kasutada esemeid, mille funktsiooni on ajas muudetud: näiteks savipiip, mida on hakatud kasutama hoopis vilepillina. Kuna samal ajal tahtsime korraga siduda Linnamuuseumi kaupmehemaja, selle näitusi ja Linnamuuseumi arheoloogiakogu esemeid, siis esialgse mõtte täideviimine muutus veidi keeruliseks ning esemete ja teemade valikus lähtusime pigem ruumist ja näitustest. Lisaks mainitule proovisime mõnes kohas katsetada ka lõhnadega, mis võiksid kaasa aidata esemete ja tantsu tõlgendamisele, kuid seda seost oleksime pidanud ilmselt külastajatele rohkem teadvustama.
Kokku sidus etendus järgnevaid teemasid:
Kaev. Tallinna Linnamuuseumi ekspositsioonis paikneva kaevu kasutamise ajalugu.
Lisaks rakendati siin hallituse lõhna.
Tantsija Susanna Kinnunen.
Mõtteid Susannalt:
“Etteaste Linnamuuseumis oli minu jaoks hariv ja unikaalne kogemus. Ma esinesin muuseumis paiknevas kaevus, mida minevikus kasutati veevõtmiseks ja mingil hetkel prügilana. Oma esitluses ma kujutasin, kuidas siin minevikus inimesed toimetasid. Tantsija ja ajaloohuvilisena oli väga silmaringi avardav ja hariv panna oma kujutlusvõime tööle – panna ennast mineviku inimese kehasse. Kuidas võis noor naine nagu mina tunda end päikselisel päeval, kui käis vett võtmas? Milliseid liigutusi ja tundeid see võis äratada, kui ta tuli midagi ära viskama? Sellised mõtted andsid mu tantsule uue kihi. Kaev asub muuseumi keldris ja külastajad leidsid tee sinna ebaühtlaselt. Vahel ma tantsisin kaua ainult ühele huvitunud inimesele, vahel tantsisin ainult endale ja vahel oli seal korraga palju inimesi. Oli neid, kes hakkasid minuga tantsu kaasa tegema, mõned tulid lähedale ja mõned jäid eemale, kuid meil oli silmside. Sellised kogemused mõjusid erilisena. Hindan väga etenduse “Üks ese, mitu lugu” mälestust, olin ümbritsetud lahkete külastajate, muuseumitöötajate ja inspireeriva ajaloolise objektiga.”
Keraamika. Kuidas aitab üks potikild anda minevikust olulist ja mitmekülgset teavet selle valmistamise, kaubanduse ja toidu hoiustamise kohta.
Tants toimus diele’s kööginurgas, kus mantelkorstna alusel lahtisel tulekoldel tehti süüa metallist või keraamilistes kolmjalgpottides. Lisaks katsetati siin lõkkelõhnaga. Tantsija Kärt Kurvits.
Müntide erinevaid kasutamisvõimalused maksevahendi, ohvrianni või ehtena.
Tants toimus diele’s kaupmehe esinduslikus kontoriruumis, kus toimetati rahalisi ja majanduslikke toiminguid.
Tantsija Kirsi Mari Lepik.
Kivikirve funktsiooni muutumine ajas
Tants toimus II korrusel kultuurkihi vitriini juures. Mängulisema
taasesitluse jaoks on kivikirve tantsust koostatud video, kus kõigil on
võimalik kaasa mõelda, mida tantsuga kujutatakse. Tantsija esitab lühikeste
stseenidega eseme lugu. Kui eseme üks funktsioon/lugu muutub, annab tantsija
sellest plaksuga märku.
Videomontaaž Küllike Tint.
Tantsija Ingrid Elsa Mugu.
Mõtteid Ingridilt: „Mulle meenub sellest ettevõtmisest tohutu tänutunne, et saan teha projekti nii ägedate ja meeldivate kunstnike ja inimestega. Mäletan, et minu jaoks oli põnev olla situatsioonis, kus ma olin küll ,,omas ruumis’’ toimetamas, aga siiski valla ja kergelt haavatavgi publiku suhtes. Ning põnev oli ka sellest ebakindlusest, mida mõni publikureaktsioon tekitada võis, väljatulemiseks oma viis leida, jäädes samas siiski oma põhitegevuse ehk loo jutustamise juurde.”
Ristisümbol ajas
Tants toimus Pirita ja Dominiiklaste kloostri vitriini juures.
Tantsija Mikko Turpeinen.
Esemete tõlgendamine. Hobune
Tants toimus III korrusel, näitusel „Linnusest linnaks. Taanilinna sünd 800 aastat tagasi“. Etenduses kasutati näitusel eksponeeritud 13.–14. sajandisse kuuluvat Toompealt leitud hobusekujulist kaaluvihti ja Dunkri tänavalt leitud hoburipatsit.
Tantsija Lisa Giebel.
Arheoloogia linnaruumis
Kõik inimesed muuseumisse ei jõua. Selleks, et ka laiemal avalikkusel oleks võimalik sündmusega tutvuda, tõime muuseumi ja arheoloogia ise linnaruumi. Kohaks valiti Vanaturu ristmik, mis seostus hästi Tallinn 800 teema-aastaga. Hea asukoha tõttu on ajaloolased läbi aegade Vanaturu kaelale erinevaid hüpoteese pakkunud – on arvatud, et tegemist oli Lyndanise lahingupaigaga 1219. aastal, on ka pakutud, et koht oli erinevate teede sõlmpunktiks ja kaubanduskeskuseks juba enne taanlaste vallutust. 1977. aastal tegi seal väljakaevamisi endine muuseumiarheoloog Kaupo Deemant. Leiumaterjal selgitas, et lahingu- ega turuplatsiga seal tegemist ei olnud, küll aga leiti platsilt kaev, mille olemasolust oldi tegelikult juba varasemast teadlikud. Kaev rajati tõenäoliselt enne Tallinna veevarustussüsteemi (15. sajand) ja kasutati esialgu ikka veevõtmiseks, kuid 16.–18. sajandisse kuuluvad defektidega leiud (porikingade tükid, nahast jalatsite osad ja esemed) osutuvad, et ühel hetkel leidis see kasutust prügiauguna, mis oli tegelikult keskaegsete kaevude puhul ka üsna tavaline.
Fotod: Tallinna Linnamuuseum.
Etenduses olid tantsijad 2x2meetrises postidega piiratud „kaevandis“. Päris kaevandi ja kaevu õige asukoht oli mõned meetrid Karja tänava suunas, nagu näha ka Theodor Gehlhaari graafikalehel, kuid väliterasside tõttu oli sel hetkel antud kohavalik sobivam.
Tantsijad Ida Teeri ja Nelli Ojapalu.
Mõtteid Nellilt: „Väga huvitav oli olla keset vanalinna ristmikku ja teha midagi ebatavalist. Inimesed peatusid, et vaadata. Mõned maskeerisid oma vaatamise fotode tegemise taha või vaatasid justkui meist läbi. Meil oli oma ruum lihtsalt seetõttu, et meil oli erinev energia. Loomulikult oli ka neid, kes proovisid meiega liituda, kuid tegelikult ma ootasin isegi rohkem sekkumist, nii et need üksikud kokkupuuted olid pigem üllatuseks. Mulle meeldis tuua liikumist maastikule, kus seda ilmselt väga tihti ei juhtu. Mulle meeldis olla väljas ja kohtuda erinevate inimestega, turistidega, kohalikega. Pean oluliseks, et eri valdkonnad (muuseum, kaasaegne tants ja arheoloogia) teevad koostööd ja suhestuvad üksteisega, mis teeb omakorda ka meie töö oluliselt mitmekülgsemaks. Seega on kindlasti oluline üksteist toetada ja uusi kontakte luua, teisiti me ei saa areneda, õppida ja uut avastada.“
Miks just tants ja arheoloogia?
Interdistsiplinaarsus ehk teaduste põimumine on arheoloogias vajalik, sest kõikidele küsimustele ise vastata ei ole võimalik. Seega tehakse koostööd teiste erialade teadlastega, näiteks minevikuinimeste uurimisel geneetikute ja osteoloogidega. Arheoloogia eksponeerimisega on tegelikult samuti – tavalises näitusevormis klaasi taga olles võib ese paeluda vaid väiksemat hulka külastajatest. Teisi erialasid kaasates on esemete eksponeerimisel rohkem lähenemisi ja erinevaid vaatenurki, mis võib museaali teha külastaja jaoks arusaadavamaks, tekitada rohkem küsimusi või köita tähelepanu. Ehkki tants on arheoloogiast väga erinev, võib selles leida ka sarnasusi. Esemed on alati olnud inimestega seotud ja koreograafia säilitab selle füüsilise inimolemuse museaali juures. Mineviku ja esemete uurimine või rekonstrueerimine vajab arheoloogi arvamust ja kujutlusvõimet. Sama on ka tantsijaga, kes panustab loo rääkimisse oma fantaasiat, liikumist ja emotsioone.
Ehkki üritus toimus vaid korra, on tulevikus võimalik videomaterjale kindlasti ka teistes programmides ja ekspositsioonides kasutada.
Ülevaatlik kokkuvõttev video etendusest asub siin:
Ürituse teostus:
Sisu: Küllike Tint & Suvi Tuominen
Koreograaf: Suvi Tuominen
Tekstid ja esemed: Küllike Tint
Tekstide kujundus: Lilian Juhkam
Tantsijad:
Mikko Turpeinen, Ida Teeri, Nelli Ojapalo, Susanna Kinnunen (FIN)
Ingrid Elsa Mugu, Kärt Kurvits, Kirsi-Mari Lepik (EST)
Lisa Giebel (GER)
Fotod ja filmimine: Marko Mikael Marila
Lõhnad: Aroomiturundus OÜ
Projekti toetasid:
Tänusõnad:
Nadežda Saarele
Kristiina Johansonile
Meeli Küttimile, Anu Lõhkivile, Merle Petersoole, Johanna Rannulale, Anne Rahusaarele;
Üritusel osalenud vabatahtlikele: Ando Pajus, Triin Siiner, Ene Heimvel, Kristiina Hiiesalu, Tina Timonen, Jelena Tšekulajeva, Made Isak, Hendrik-Julius Kits, Toomas Abiline, Merike Neidorp, Eero Väin, Peeter Talvar, Triinu Tuvi, Aet Laast, Aime Tahvonen, Julia Voinova.
Suurim tänu tantsijatele ja Suvile, kes olid nõus selle projektiga kaasa minema!
Lisainfo:
https://www.facebook.com/events/583585858712596/?active_tab=discussion
