Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

Paar blogipostitust tagasi oli juttu Valdemar Atterdagist ja sellest, kas ta kavatses pärast ülejäänud Taani kuningriigi taasühendamist tagasi saada ka Põhja-Eesti, mille ta ise oli Saksa ordule maha müünud. 1355. aastal esitas Valdemar IV paavstile taotluse lasta Eestimaa müügileping tühistada, kuid paavst oli nõus seda tegema üksnes siis, kui ta on kuulnud ka Saksa ordu kõrgmeistri seisukohta. Teadaolevalt Valdemar IV seda asja edasi ei ajanud.

14. sajandil kehtinud kirikuõigus sätestas, et kuningriiki ei tohi vähendada. See tähendas keeldu alaliselt võõrandada provintse, mis olid ühe kuningriigi territooriumi integreeritud osaks. Eestimaa hertsogkonda võib pidada justnimelt selliseks Taani kuningriigi integreeritud osaks. Märkimisväärselt oli Eestimaa Saksa ordule müümise lepingu ühes esialgses kavandis sees klausel, mis keelas Valdemaril seda kirikuõiguse sätet rakendada ja seeläbi Eestimaa hertsogkonna müüki tühistada. Lepingi lõppversioonis seda klauslit sees ei ole. Niisiis tekib paratamatult küsimus, miks Valdemar IV jättis pooleli müügileppe tühistamise asja ajamise paavsti kuurias.

Meie arvates võib selle põhjuseks olla kõnealuse kirikuõigusliku sätte üks sõna – „alaliselt“. Kui üks kuningas võis loovutada mingi osa oma kuningriigist kellelegi teisele, siis kehtis see üksnes kuninga elu lõpuni. Kuninga surres ja uue valitseja troonile asudes tuli kõik eelmise kuninga tehtud läänistused ja annetused taas kinnitada, et nad kehtiksid ka uue valitseja ajal. Võib-olla arvas Valdemar IV, et ta ise ei saa kirikuõiguse abil Põhja-Eestit tagasi nõuda. Seda pidi tegema tema järglane troonil.

See ei tähenda, et Valdemar IV ise ei tahtnud taastada oma võimu Eestimaa üle, kuid kuigi on teateid tema püüdlustest laiendada oma mõju keskaegsel Liivimaal, siis takistasid teda selles nii sise- kui ka välispoliitilised väljakutsed: vastuolud Jüütimaa ülikutega ja sõda Põhja-Saksa hansalinnadega.

Niisiis kerkis Põhja-Eesti küsimus taas päevakorda alles Valdemar IV tütre Margrete (1375–1412) valitsusaja lõpuaastatel. 1412. aastal ilmusid Margrete ja tema adoptiivpoja, Taani, Norra ja Rootsi kuninga Pommeri Eriku (1396–1439) palge ette Saksa ordu kõrgmeistri saadikud. Pärast rasket kaotust Poola kuninga ja Leedu suurvürsti vägedele Tannenbergi lahingus 1410. aastal otsis Saksa ordu endale uusi liitlasi. Kõrgmeistri saadikud tõotasid Margarete ja Eriku õiguste eest seista, juhul kui nad ordut toetavad. Kuninganna ja kuningas võtsid saadikute sõnast kinni. Nad saatsid Preisimaale enda saatkonna ja palusid ordu kõrgmeistril tagada nende õigused andes neile tagasi Eestimaa hertsogkonna, mis kuuluvad õigusega Taani kuningriigi kroonile. Kõrgmeister oli vaieldamatult üllatunud – ta ei olnud seesugusi nõudmisi oodanud – ja proovis end võimalikult viisakalt välja vabandada. Kui saadikud neid nõudmisi kordasid, teatas kõrgmeister viimaks, et ta laseb end pigem üles puua kui annab Eesti Taani kuningale tagasi.

Nüüd seadis kuningas Erik endale eesmärgiks saada Põhja-Eesti tagasi Saksa ordu kiuste. Seejuures on väga huvitav üks Roskilde piiskopi, Taani kuninga endise kantsler Peder Lodehati märkus, mis jõudis kõrgmeistri kõrvu ja tegi ta ilmselt rahutuks. Selle teate kandjaks oli üks Põhja-Eesti vasall Hermann Litel, kes viibis 1415. aastal Taanis, külastas kuningat ja käis piiskop Peder Lodehati juures pidusöögil.

Nimelt olevat piiskop Peder lauas peetud vestluse ajal öelnud, et kuningale oleks parem, kui ta võtaks kuulda oma vanemaid nõunikke ja lõpetaks Põhja-Saksa hansalinnade tülitamise ning keskendus hoopis Põhja-Eesti tagasi saamisele, sest tal olevat selleks rohkem õigust. Millisele õigusele piiskop Peder siin osutada võis? Me teame vaid seda, et Peder oli kirikõiguse ekspert, kes oli mitmeid aastaid teeninud kuninganna Margrete kantsleri ja lähima õigusalase nõunikuna. Kas ta oli teadlik, et kuningas Erikul oli õigus nõuda Eestimaa hertsogkond Saksa ordult kirikuõiguse alusel tagasi? Saada Eestimaa tagasi mitte mõõga, vaid õiguse teel. Kas Erik järgis piiskop Pederi nõu?  Sellest juba edaspidi.