Autor: arhitektuuriajaloolane Sulev Mäeväli
15. detsembril tähistame Tallinna Linnamuuseumi sünnipäeva. 2020 saab muuseum ametlikult 83 aastaseks. Linnale kuuluva muuseumi asutamise mõte tekkis aga juba oluliselt varem. Jagame siin uuesti Tallinna Linnamuuseumi juubelikogumikus ilmunud artikli kokkuvõtet, milles muuseumi kauaaegne teadur, arhitektuuriajaloolane Sulev Mäeväli kirjeldab muuseumi sündi. Kokkuvõttena ilmus lugu esmalt muuseumi juubeli puhul Õhtulehes. Muuseumi juubelikogumikus ilmunud artikli täisversiooni leiad SIIT.
Tegelikult algas kõik 1911. aastal. Jaanuarikuu lõpus saatis skulptor August Weizenberg tollase Revali linnapeale Voldemar Lenderile kirja, milles tegi linnale ettepaneku ta skulptuure osta. Asi hakkas liikuma alles siis, kui sellest teada saanud Jaan Poska saatis omakorda linnapeale ostu toetuseks 15. septembril soovituskirja. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et kuna kavatsetava uue raekoja ehitamisega jääb vana raekoda tühjaks, siis saaks seda kasutada linnamuuseumi jaoks.
Alguses läks hästi
Linnapea suunas Poska kirja linnavolikokku, kus see 21. septembril ka arutamisele tuli. Idee võeti hästi vastu ja kohe valiti ka kuueliikmeline komisjon, kes hakkaks tegelema muuseumi asutamise küsimustega, näiteks võtaks vastu nii esemelisi kui ka rahalisi annetusi.
Muuseumi küsimust arutati linnavolikogus taas 23. novembril. Selleks ajaks oli ka selgunud, et Weizenbergi kogu koosneb rohkem kui 80 kipsskulptuurist, reljeefist ja monumendi kavandist ning kahest marmorskulptuurist ja paarist büstist. Kogu oleks maksnud 10 000 rubla. Linnavolikogu hääletas ostu poolt ja otsustas ka muuseumi rajamist igal aastal toetada 1000 rublaga.
Tekkis paus
Linna majandusolukord oli tollal üsna hea, kuid vaba raha nappis ja ostu rahastamiseks mõeldi kasutada isegi eeluurimisvangla ehitamiseks varutud raha, aga sellest siiski loobuti. Lõpuks jäi ehitamata ka uus raekoda, elati üle Esimene maailmasõda ja Vene keisririigi kokkuvarisemine, aga linnamagistraat tegeles ikka muuseumile kogude muretsemisega.
Ettevõtmine lõppes sellega, et linnale kogutud kunstitööd deponeeriti 1919. aastal äsja asutatud Eesti Kunstimuuseumi. Linnaarhiivi juurde kogutud artefaktidest ja arhiivis leidunud ürikutest kujundas muuseumi asutamise üks eestvedajaid olnud linnaarhiiv neli vitriini, mida sai näidata linna külalistele.
Uuele ringile
1935. aastal otsustati uue raekoja ehitamine. Just kaks aastat varem asutatud Tallinna Ajaloo Selts oli aga see, kes tõukas tagant linnaarhiivi kaudu linnamuuseumi asutamist. Kui uue raekoja ehitamine ilmutas ka seekord seiskumise märke, siis tegi just ajaloo selts uue ettepaneku linnamuuseum asutada.
Volikogu otsustaski 15. detsembril 1937 ilma pikema arutamiseta asutada Tallinna ajaloolise linnamuuseumi, mille asukohaks pidi tulevikus saama pärast uue valmimist vana raekoda. Kuna aga energiliselt alanud uue raekoja ehitamise ettevalmistamine näitas 1938. aasta lõpul sumbumise märke, siis tegi ajaloo selts aegsasti ettepaneku taastada revolutsioonituhinas 1917. aastal maha põletatud Paksu Margareeta kõrvalhoone varemed linnamuuseumi hooneks ning koostas isegi taastamise eelarve, ning see läkski nüüd käiku.
Alul juhatas asutatud muuseumi linna arhivaar, hiljem tema assistent koos vabatahtlike abilistega. Alles 1940. aasta 14. augustil avati taastatud hoones Pikal tänaval ajalooline linnamuuseum püsinäitusega ja suurema kärata avalikkusele.
Muuseumi juubeliraamat “Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks. Tallinna Linnamuuseum 80″, mis valiti 2017. a kaunimate raamatute sekka, tutvustab muuseumi ja Tallinna ajalugu 430 leheküljel.
