Kuidas Kalamaja muuseumi naised Kalamaja kadunud kilde kokku korjasid

Autor: Kalamaja muuseumi pedagoog-kuraator Tuuli Silber

Selle aasta novembris alanud Kalamaja muuseumi hoone remont laskis end kaua oodata. Mis aga selgus, polnud sugugi nii halb. Nimelt osutus see meile, muuseumitöötajatele hoopis erakordselt heaks võimaluseks tegeleda süvenenumalt kõige olulisemaga – suhelda endiste ja praeguste kohalike inimestega, koguda neilt mälestusi ja pildimaterjali. Esimestest paari aasta tagustest mõttetalgutest peale hakkas lumepallina kasvama inimeste hulk, kes nõustusid muuseumiga oma mälestusi jagama. Esimesed julged soovitasid järgmisi, sõna levis ja kirjatükke saabus postkastigi.

Muuseum linnatänavail

Pärast 60 intervjuu läbiviimist saime aru, et ei jõua enam kogutud varandust „vaka all hoida.“  On viimane aeg seda edasi jagada. Näituseruumi puudumine suunas meid õnneliku teadmiseni, et just Kalamaja enda tänavaruum ongi pärandi eksponeerimiseks kõige sobivam paik. Eks see Tallinna vanim ja suurim eeslinn oma 100-aastaste puumajadega ju ka justkui muuseum olegi. Üks väga elus muuseum. Ja sellises kohas, kus käib elu, pole taoline ettevõtmine just kergete killast. Plaan oli paigutada kunagiste elanike lugude ja piltidega fotostendid nende majade juurde, kus need kunagi on toimunud ja pildistatud. Julgust selleks andis möödunudsügisene kogemus Laura Jamsja kureeritud Hans Soosaare fotode välinäitusega, mil oli sarnane põhimõte. Leidsime majade elanikelt näituse paigaldamiseks luba küsides uusi tuttavaid ja huvilisi. Nagu nii mõnestki vestlusest selgus, tunti end justkui väljavalitutena ja oldi uhked, et nende maja lugu soovitakse niimoodi jäädvustada. Ka naabermajade elanikud olla hakanud elavamalt huvi tundma oma kodu ajaloo vastu. Selline teadmine tegi südame soojaks, et oma ettevõtmistega on meil õnnestunud minevikuväärtustamise seemneid natukenegi laiali külvata.

Pildikesi perealbumitest

Näituse nimeks sai „Kalamaja kadunud killud. Pildikesi perealbumitest“. Need vanad lood ja fotod, mis inimesed meile on usaldanud aitavad mööda asumit kulgedes, panna kild killu haaval kokku suuremat pilti. Pilti, mille sisuks pole mitte niivõrd suur ja tähtis ajalugu, vaid päris elu ise. Tavaliste inimeste elu, mis tihtipeale nii väga tavaline polegi, vaid võib välja viia suisa Brasiiliasse või maailmameredele välja. Nagu näiteks jutustab Vana-Kalamaja tänava poisi Johani lugu. Uus-Kalamaja tänava Helle vanaemal, kes pärit Pärispea külast, olid aga ravitsejavõimed. Helle mäletab, kuidas ühtelugu neil abi otsimas käidi. Veel meenutab ta sealset lapsepõlveaega kui vaikset idülli, kus „nädalavahetusehommikutel lükkasid akna lahti, linnud laulsid ja hobuvankriga talunik sõitis mööda tänavat ning hüüdis: „Piimalee! Piimalee!“, võttis koha sisse ja hakkas piima müüma.“  Ka juur- ja köögivilju tõid talunikud maalt otse Kalamajja müügiks. Tänavale jäänud hobusesõnniku aga kogusid kohalikud kokku oma marja- ja viljapuude väetiseks.

Värvikad lood elust enesest

Samuti pole just tavapärane, et Kungla tänava Ingridi kaugsõidukaptenist onu tõi talle kingiks päris elusa ahvipärdiku, kes elas nende juures mõned kuud ja jõudis teha palju pahandust. Või, et Ingridi sakslannast ema 1930ndatel endale fotoaparaadi ostis ja nende elu jäädvustas, mis polnud tollal naisterahvaste hulgas sugugi tavapärane. Nii mõnigi naine aga soetas endale eeslinna suisa terve kahekorruselise üürikorteritega maja nagu näiteks Noole tänava Mati vanaema. Vanaema pidas Maakri tänavas juuksurisalongi ja tegi ükskord suvel ka 16- aastasele Matile keemilised lokid pähe. Torulukksepa ametit pidav isa, aga paigaldas oma korterisse radiaatorid ja pliidiga köetava sooja vee süsteemi. Praeguseks pole kahjuks alles ei radiaatoreid ega maja ennast. Umbrohuga ääristatud tühjal krundil ei meenuta miski enam kunagist korda, kus Mati pidi hoolikalt kõik üleliigse rohu kübemedki välja torkima ja suvel voolikust tänavat kastma, et see ei tolmaks. Kõike kontrollis range miilitsaametnik, kes vahel siiski trahvigi tegi.

Mati oli ka sage külaline Köie tänava teises otsas ärimees Wahlile kuulunud majadevahelises suures hoovis, kus mängis tihti koos üle 50 lapse! Nõnda populaarseks tegi hoovi muuhulgas ka suure paju külge kinnitatud „Tarzani köis“, millega sai kuurikatuselt alla vihiseda. Kõik lapsed käisid siis, 1950ndatel ka kogu taskuraha eest Kopli tänaval Lembitu kinos Johnny Weissmülleriga „Tarzani“ filmi vaatamas. Talvel aga oli esimene asi pärast kooli keldrist soome kelk välja ajada ja mööda Köie tänavat või Schmidti mäge suured kiirused sisse lükata. Tänavaid siis ei liivatatud ja igas peres oli vähemalt üks soome kelk. Uisutati aga tihtipeale suisa keset tänavat. Näiteks Kalju tänaval ei sõitnud 70 aastat tagasi terve päeva jooksul mitte ühtegi autot. Nii pidasidki siis seal ning ise ehitatud spordiplatsil tuliseid hoki- ja suvel rahvastepallilahinguid Kalju krahvid – kamp ettevõtlikke ja sportlikke poisse. Kuna elutingimused olid kõigil kasinad ja kodus ruumi vähe, siis tormatigi igal võimalusel õue. Tänu sealt saadud spordipisikule on nii mõnegi krahvi hilisem elu olnud tihedalt seotud just spordiga.

Linnaretked Kalamaja tänavail

Eraldi soojade kohtumiste rohkeks kujunesid kord kuus toimunud linnaretked mööda välinäituse fotostendide asupaiku. Igal korral leidus jalutajate hulgas endisi kalamajalasi, kes oma lapsepõlve- või noorusradasid taasavastama olid tulnud. Fotostendide peategelastele organiseerisime aga osalise bussisõiduga linnaretke. Kuulda asjaosalistelt endilt lugusid just seal, kus need 70 aastat tagasi toimusid ja võimalus küsida kus ja mis ikka täpselt asus, on hindamatu väärtusega! Loodetavasti ärgitavad need mõned siinkirjeldatud näited lugejaid ka saabunud kaamoses mööda asumit kulgema ja näitusestendidelt lisa uurima.
Praeguseks kokkukorjatud „Kadunud killud“ jäävad tänavatele möödujaid rõõmustama kuni 6. jaanuarini 2021, loodetavasti aga veelgi kauemaks.

Märkimisväärne hulk kogutud kildudest ja piltidest seekordsetele stendidele aga ei mahtunudki. Pea igal nädalal lisandub põnevat materjali juurde. Nii on meie peades küpsemas plaan see kõik ka korralikult kaante vahele vormistada. Aga nagu öeldakse: üheksa korda mõõda…  Seniks jätkamegi siis mõõtmisega. Ja ootame kõiki lahkesti meie mõõtmistel silma peal hoidma Facebookis, Instagramis või kodulehel – mis aga kellelegi sobib!

Lugu ilmus esmakordselt 16. detsembril 2020 Kalamaja Kuulutajas.