Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung

Meie teadmised minevikust on piiratud. Eriti niivõrd kaugete aegade puhul nagu 13. või 14. sajand. Nii Taanis kui Eestis on selle perioodi infoallikaid – kroonikaid, ürikuid, dokumente jne – vähe ning palju kunagi kirja pandust on tänapäevaks hävinud. Sageli juhtub nii, et ajaloolased ei suuda anda vastuseid kõigile uurimise käigus tekkinud küsimustele. Selles postituses räägimegi ühest seesugusest uurimisküsimusest, mida me ei suutnud allikate vähesuse tõttu vastata.

Küsimus ise on järgmine: kas vähemalt mõned Taani kuninga Põhja-Eesti vasallidest võisid tegelikult elada hoopis Taanis? Valdav enamik vasallidest elas tõepoolest Põhja-Eestis kohapeal. Samas on mõeldav, et nende seas võis olla ka mõningaid erandeid. Ei saa välistada, et mõni suuri valdusi omanud läänimees võis elada tegelikult Taanis ning hallata oma lääne enda teenistuses olnud meeste vahendusel.

Taani hindamisraamatu suures Eestimaa nimistus, mis koostati umbes aasta 1240 paiku, leidub 10 vaieldamatult Skandinaavia-pärast nime kandnud läänimeest. Paul Johanseni poolt 1933. aastal avaldatud põhjaliku uurimuse järgi jäi kuus nendest meestest Põhja-Eestisse elama, samas kui neli neist – Ivar, Knud, Tuki Wrang ja Hælf Gutæ – lahkusid. Johansen oletas, et need neli meest müüsid oma Põhja-Eesti valdused (või kaotasid need mõnel muul moel) ja naasid Taani.

Võrreldes enamike läänimeestega olid neil neljal mehel suhteliselt suured läänivalduses. Tuki Wrangil oli 118 adramaad, Ivaril 81, Hælf Gutæl 78 ja Knudil 53. Seega võib neid pidada Põhja-Eesti suhteliselt väikesearvulise suurmaavaldajate hulka kuulunuteks. Probleemkoht nende meeste elu uurimisel on selles, et Taani hindamisraamat on ainus allikas, kus neid mainitakse. Ükski teine Taani võimuperioodi kohta Eestis käiv algallikas ei anna meile teavet ei nende endi ega ka nende järeltulijate kohta. Seega kerkib küsimus kas nad lahkusid Eestist ja elasid Taanis. Või pole meil nende kohta teavet pelgalt seetõttu, et kõik ülejäänud kirjalikud ülestähendused nende elust on lihtsalt hävinud?

Ühes asjas saame olla kindlad. Meil pole ühtegi allikat, mis tõestaks Paul Johanseni hüpoteesi, et need neli meest müüsid oma Põhja-Eesti valdused maha või kaotasid need mõnel muul moel. Tegelikult pole meil üldse mitte mingit teavet nendele neljale mehel läänistatud alasid vallanud inimeste kohta edasise Taani võimuperioodi jooksul. Enamik neile läänistatud küladest esinevad allikates taas alles 15. sajandil. On vaid üks erand. 1325. aastal mainitakse kuninglike vasallide seas meest nimega Byske de Orghile/ Borquardus de Orghael. Tema lisanimi de Orghile võib olla tulenenud Oru küla (Taani hindamisraamatus Orgiøl) nimest, mis kuulus u 1240. aasta paiku Ivari läänide hulka. Kahjuks pole teada, kuidas Oru küla Byske de Orghile valdusse läks, samuti ei tea me midagi sellest, millistes suhetes võis Byske olla Ivari ja tema järeltulijatega

Niisiis oli meie ees lahendamatu mõistatus. Eeldatavasti võisid need neli suurmaavaldajat elada ise Taanis ja hallata oma valdusi Põhja-Eestis asemike vahendusel. Võib-olla andsid nad osa oma valdusi läänideks oma alam-vasallidele. Samas pole meil selle eelduse tõestamiseks mitte ühtegi allikat. Veelgi enam, meil pole peaaegu üldse mitte mingit teavet Ivari, Knudi, Tuki Wrangi ja Hælf Gutæ edasise elu ja nende läänide saatuse kohta. Me ei tea, kas nad jäid Eestisse või kolisid tagasi Taani. Me ei tea, kas nad müüsid oma läänid maha. Või hoopis surid ilma pärijateta, mistõttu langesid nende läänid kuningale tagasi, kes läänistas need kellelegi teisele? Või sigitasid nad poegi, kes pärisid nende läänid? Sama mure on meil ka Byske de Orghilega. Kas ta oli Ivari saksastunud järeltulija? Või hoopis alam-vasall, kellel oli mingil moel õnnestunud tõusta kuninga otsese läänimehe staatusesse? Või oli ta saanud Oru lääniks otse kuninga käest?

Kokkuvõtteks. Meie püüdlused vastata oma esialgsele uurimisküsimusele tõid kaasa hulga uusi küsimusi, kuid ei andnud meile peaaegu mingeid vastuseid.