Carlsbergi stipendiaadid 19: uus vaatenurk Jüriöö ülestõusule

Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung

Käesolevas blogipostituses tutvustame Mihkli hiljuti ilmunud artiklit Jüriöö ülestõusust. Teatavasti puhkes ülestõus 22.-23. aprillil Taani võimualuses Põhja-Eestis ning levis peatselt Lääne-Eestisse, Saare-Lääne piiskopi ja Saksa ordu valdustesse. Ordul õnnestus ülestõus Harjumaal maha suruda alles 1343. aasta lõpus, samas kui Saaremaa alistati alles 1345. aasta veebruaris.

Ajaloolased on ülestõusu põhjuseid otsinud eelkõige kohapealsetest oludest: saksakeelse eliidi ja võõrvõimule alistatud eestlaste ülemkihi vahelistest vastuoludest. Meie uurimistulemused muudavad senist pilti sedavõrd, et meie arvates tuli peamine mõjutegur ülestõusu puhkemisele Põhja-Eestis hoopis Taanist: selleks olid kuninga kehtestatud erakorralised maksud.

Taani kõrgvaimulike ja ülikute nõusolekul asus vastne kuningas koguma erakorralisi makse, et oma kuningriik krahvide käest välja osta. Mõned allikad osutavad, et neid erakorralisi makse koguti ka Taani võimualuses Põhja-Eestis. Üheks selliseks allikaks on paavsti kiri kuninglikule asehaldurile Konrad Preenile 1341. aasta aprillist. Kirjas nõudis paavst, et asehaldur lõpetaks maksude kogumise Padise, Valkene (ehk Kärkna) ning Gudvalla tsistertslaste mungakloostrite Põhja-Eesti valdustes. Kuna kloostrite maavaldused olid vabastatud tavapärastest maksudest, kogus asehaldur antud juhul erakorralisi makse. Ilmselgelt ei kogunud ta erakorralisi makse pelgalt nende kolme kloostri maadelt, vaid ikkagi kogu Taani kuninga võimualalt Põhja-Eestis.

Teadaolevalt saatsid eestlased Taani kuninga juurde saatkonna kaebama ebaharilikult kõrgete koormiste ja maksude üle, kuid kuna saatkonnal ei õnnestunud veenda kuningat oma poliitikat muutma, siis otsustasid eestlased üles tõusta. Niisiis võib neid Valdemar IV poolt kehtestatud erakorralisi makse pidada peamiseks põhjuseks ülestõusu puhkemiseks Taani võimualal 1343. aasta aprillis.

Jüriöö ülestõusu sündmuste kaart
Autor: minnekon
Allikas: Wikimedia Commons

Selle aasta kevad oli ülestõusu jaoks soodus hetk. Taani kuningas Valdemar IV oli sõjas Rootsi ja Norra kuninga Magnus Erikssoniga, kes valitses ka tollal Rootsi kuningriiki kuulunud Soome alade üle. Ülestõusnud tegid Magnuse asehalduriga Soomes salajase kokkuleppe vallutada Tallinn, mis oli ju Taani administratsiooni keskuseks siinmail. Samal ajal olid Taani võimualune Põhja-Eesti ning Saksa ordu sõjas ka Pihkvaga. Seoses viimasega viibis Taani asehaldur Konrad Preen 1343. aasta kevadel Narvas, juhtides sealse kuningliku linnuse täiendavat kindlustamist.

Seni on ajaloolased lähtunud eeldusest, et Taani administratsioon ei olnud iseseisvalt võimeline ülestõusu maha suruma, mistõttu kutsuti appi Saksa ordu. Ka selles osas muudavad meie uurimistulemused teataval määral senist pilti. Nimelt tuli uurimistöö käigus välja, et Saksa ordu on millalgi ülestõusu algfaasis võtnud Taani kuningliku asehalduri vangi.

Asehalduri vangistamise täpne aeg ei ole teada. Kõige tõenäolisemalt leidis see aset seoses 4. mail 1343 Paides ordulinnuses toimunud läbirääkimistega. Teatavasti oli ordumeister Burchard von Dreileben kutsunud läbirääkimistele nii Põhja-Eesti ülestõusu juhid kui ka Tallinna piiskopi ning läbirääkimised lõppesid ülestõusnute juhtide tapmisega. On see siis pelk juhus, et Konrad Preeni hoiti vangis sellessamas Paide linnuses? Oletatavasti oli ka asehaldur Konrad Preen saabunud ordumeistri korraldatud läbirääkimistele ülestõusu juhtidega. Võib-olla soovis asehaldur arutleda ordumeistriga selle üle, mis tingimustel on Saksa ordu valmis Taani võime ülestõusu maha surumisel toetama. Kuigi toimunu täpsemad detailid on segased, on selge see, et ordumeister lasi kuninga asehalduri vangistada.

Samal ajal piirasid ülestõusnud Tallinna linna ja ootasid liitlaste saabumist Soomest. Pärast Konrad Preeni vangistamist liikus ordumeister oma vägedega Tallinna alla ja võitis ülestõusnuid Sõjamäe lahingus 14. mail 1343. Seejärel oli ordumeister Burchard von Dreilebenil hea võimalus avaldada survet Tallinna Toompeale varjunud kuninglikele nõunikele ja vasallidele, kes valisid ta Põhja-Eesti kaitsjaks ja ajutiseks asehalduriks ning andsid ordule üle ka Tallinna ja Rakvere linnused.

Ülestõusu mahasurumine ei olnud Saksa ordule sugugi lihtne ülesanne. Ordu võit Tallinna all 1343. aasta mais ei tähendanud sugugi ülestõusu lõppu Põhja-Eestis. Harju ülestõusnutel õnnestus samal suvel hoopis veenda üles tõusmaka saarlasi, kellega koos plaaniti mingisugust ühist rünnakut Saksa ordu vastu. Alles 1343. aasta lõpus suutis Burchard von Dreileben vallutada ülestõusnute linnused Harjumaal ja sedagi üksnes Saksa ordu kõrgmeistri poolt Preisimaalt saadetud abivägede toel. Järgmise aasta suvel, vaid natuke enne seda, kui Taanist saabus uus kuninglik asehaldur Stig Andersson, vabastas ordumeister viimaks vangistusest endise asehalduri Konrad Preeni.

Kuid miks võttis Saksa ordu kuningliku asehalduri vangi? Ja milleks oli Burchard von Dreilebenil vaja haarata Põhja-Eesti asehalduri positsioon vähemalt ajutiselt enda kätte? Mispärast oli ordul vaja võtta üle kaks kuninglikku linnust? Ükski nendest sammudest ei olnud ju hädavajalik abistamaks Taani võimudel Jüriöö ülestõusu maha suruda. Pigem jääb mulje, et Saksa ordu kasutas ülestõusu ära Põhja-Eesti hõivamiseks. Ordu käitumise põhjused näivad olevat seotud läbirääkimistega Põhja-Eesti müümise üle ordule, mis olid alanud juba 1340. aastal.

Müügiläbirääkimiste algatajaks oli Brandenburgi markkrahv Ludwig, kes proovis müügitulu kaudu saada viimaks kätte oma abikaasa Margarete – Taani kuninga Valdemar IV õe – kaasavara, mida Taani kuningakoda ei olnud seni suutnud talle maksta. Kuningas Valdemar IV ise oli Põhja-Eesti müümise osas kõhklev ning müügiläbirääkimised näivad olevat 1341. aastal tulemuseta lõppenud. Kuningas oli valmis Põhja-Eestit maha müüma alles pärast Jüriöö ülestõusu. Olukorras, kus Põhja-Eesti peamised kaks kuninglikku linnust olid Saksa ordu käes.

Kõik osutab sellele, et Saksa ordu kasutas Jüriöö ülestõusu ära oma eesmärkide saavutamiseks. Ordu võttis üle Põhja-Eesti kaks peamist kuninglikku linnust ja lubas need kuningale tagastada vaid tingimusel, et too tasub neile ülestõusu maha surumisel tehtud kulud. Valdemar IV ees oli niisiis kaks halba valikut ja ta otsustas, et parem on Põhja-Eesti maha müüa kui ordu käest linnused välja osta.

Seega ei ole Jüriöö ülestõus sugugi pelgalt Eesti ajaloo sündmus. See oli tihedalt seotud Taani ajalooga nii oma puhkemise põhjuste kui ka sündmustiku poolest. Detailsema käsitluse Jüritöö ülestõusu Taani rakursist leiab Mihkli artiklist „Taani asehaldur Konrad Preen ja Jüriöö ülestõus“ ajakirjas Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2021. aasta 2. number, lk. 9-24.