Autor: Riina Tarkpea (snd 1941), endine Kalamaja elanik Köie tänavalt
Jõule on meie peres alati peetud, olenemata riigikorrast. Nõukogude võimu ajal olid jõulud keelatud, kuuski hakati müüma vahetult enne uut aastat. Meil oli kuusk igal aastal toas, laeni (3 m) tihe ja kohev, hästi lõhnav. Kuused tõi kohale meie Köie tänava hoovi õhtupimeduses üks talumees hobusereega, seesama, kes käis müümas kartulit, juurvilja, piima meie hoovis. Mäletan seda pilti, kuidas hobune sõi seistes heinu kotist, mis oli talle kaela riputatud, vett anti pangest juua. Ja mulle meeldis hobuse lõhn.
Kus on kuuse koht?
Kuuse koht oli elutoas akna all, mis oli kaetud tumedate külgkardinatega, et läbi ei paistaks. Kuuseehteid oli palju ja nii ilusaid, igasuguseid – loomakujulisi, nukukesi, hõbedasi palle. Eriti ilusad olid värvilisest klaasist kuulikestega ketid, mis põimiti okste vahele, ja valged väiksesed küünlad klambriga alustel okste peal. Kuuse lõhn oli eriline.
Päkapikud käisid ka vahetevahel, sest iga päev nad „lihtsalt ei jõudnud iga lapse juurde“. Sussis oli, kas komm, õun või piparkook. Ja mina mõtlesin, et miks on see õun täpselt selline, mis kasvas meie Nõmme suvila aias ja vanaema teeb ka just selliseid piparkooke? Aga asi seletati alati nii ära, et jäid uskuma. Jõuluvana kodudes ei käinud ja mina kahjuks ei näinud, millal ta kingid kuuse alla poetas. Ilus muinasjutt, mida lapsed tõemeeli usuvad.
Jõuluõhtul oli ainult oma pere – vanaema, vanaisa, ema, mina ja isa, kui ta juhtus jõuluks merelt koju kodusadamasse. Isa oli kaugsõidukapten ja siis oli nii, et kus just parasjagu laev sõitis, ka väga kaugel kodust. 1947. aastal lisandus ka õde Katrin.
Isa jõuluks koju
Olid jõulud, kui isa oli merelt koju tulnud ja küll siis jõuluvana tõi mulle erakordselt ilusad kingitused – värviraamatud, suur karp värvipliiatseid selliste värvidega, mida polnud varem üldse näinudki, ja komme, küpsiseid ja veel kingid, mis tavaliselt – sukad, sokid, lauamäng, põlle riie. See oli aeg, kui lapsed kandsid kleidi peal põlle, mis oli nii suur, et kattis terve kleidi esiosa. Ja vanaema õmbles mulle palju ja ilusaid põllesid, taskutega, sest ninarätik pidi alati käepärast olema. Kaunistatud väljaõmmeldud lilledega, paelakestega, kas volditud või ilma. Riie oli tavaliselt ühevärviline satiin või atlass.
Vanaema oli meil ülihea kokk, oskas teha eimillestki midagi väga head, sest pärast sõda polnud ju toitu saada. Poes olid ainult tangained, jahu, leib, sai, kommid, suhkrut anti jaopärast talongiga. Kõik toit osteti turult – kartul, juurvili, hapukoor, või, piim, munad, liha. Talunaised-talumehed müüsid suvel hobuvankritelt, talvel saanidelt. Käisime vanaemaga Kalinini turul, mis asus Telliskivi ja Ristiku tänavate kolmnurgas. Pikk maa oli minna, aga busse ju ei olnud siis Kalamajas. Turu pilt on mul siiani silme ees ja huvitav, et ka hobuste hirnumine, mis mulle siiani meeldib.
Jõuluks oli suurem ostmine, sest siis peale tavalise kauba ostis vanaema ju veel süldimaterjali – seapea, koodid, verivorsti materjali – seasoolikaid ja seaverd. Karbid, paber ja mannergud pidid omal kaasas olema. Keldrist oli võtta vanaema talveks tehtud hapendatud kapsast jõhvikatega, soolaseeni ja soolakurki puust tünnides.
Jõulumaitsed ja müstika
Verivorsti tegime nii – vanaemal oli segu valmis tehtud – kruup, tang, veri ja rohkelt igasuguseid maitseaineid. Lõhnas hästi. Minu teha oli soolikate täitmine selle seguga. Laia suuga trehter, mille alumise toru külge tõmmati soolikas ja siis lükati segu spetsiaalse puupulgaga trehtri torust alla soolika sisse ja nii palju kui pikka vorsti sooviti teha, siis lõigati soolikas läbi ja mõlemad otsad seoti nööriga kinni ja siis omakorda mõlemad otsad kokku, vorst rõngasse ja siis ahju. Tegime samamoodi valgeid kruubivorste, mis on ilma vereta.
Piparkookidega oli nii. Vanaema tegi taigna, mis lõhnas imehästi, sest sisse sai pandud palju mitmesuguseid maitseaineid. Mul lubati ka veidike toorest tainast näksida. Minu töö oli võtta tükk tainast, rullida see õhukeseks ja siis vorm sisse vajutada ja siis see kuju välja võtta ja plaadile ritta panna. Vormid olid looma-, linnukujulised, puuviljade kujulised. Siis plaadiga ahju, siis pidi kuumadele kookidele peale tegema mustri. Läbi pärgamentpaberi tuutu vajutasin munavalgest tehtud segu joontena ja täppidena küpsistele, jahtudes tarretus. Vanaema tegi ka Napoleoni torti keedukreemiga (klassikaline on ilma moosita) ja kuumas õlis keedetud taignast „seakõrvu“, küpsiseid. Jõuluõhtutel vanaema ja ema laulsid imeilusaid jõululaule pehmete kaantega väikesest lauluraamatust, mis kirjutatud vana šriftiga. Mäletan, et see laulik tundus mulle jõululikult pühana.
Mäletan siiani väga selgelt neid esimesi sõjajärgseid jõule, mis oli ju nii erinev eelnenud sõja ajast täis hirmu, läbilõikavaid häiresireene, taevassse lastud hoiatusrakette „säraküünlaid“, pimedas toas petrooleumilambi valgel istumist, kartmist. Ja sellest on jäänud mulle see tunne, et jõulud on eriline aeg! Müstiline!
