Autor: Toomas Abiline, Tallinna Linnamuuseumi vanemkuraator

Suvel ihkab linlane müüride vahelt välja, nii on see alati olnud. Jõukamatel olid juba sajandite eest suvemajad või -mõisad linnalähistel, veidi vähem jõukad üürisid toa Kalamajas või mujal eeslinnades, et veidigi vabamalt hingata ning lasta end meretuultel paitada.

Tehti ka lihtsalt väljasõite või jalutuskäike grüünesse ning küllap kuulus palavatel suvepäevadel sinna juurde ka kosutav rannasuplus. Sajandeid oli populaarseks väljasõidukohas Kopli poolsaar, mis keskajast alates oli kuulus oma tammesalude poolest. Veel Põhjasõja ajal, s.o 1700–1710 olid sealsed metsad nii suured ja tihedad, et noored mehed said seal varjuda sõjaväkke värbajate eest.

Rännumees Hans Moritz Ayrmann kirjutab oma reisikirjas Liivimaalt 1666.-1670. aastatel Kopli kohta: «Mitte kaugel linnast asub ilus jalutusmets, mida nimetatakse suureks Kopliks. Sinna võib jalutama minna, ratsutada ja sõita ning igasugust lõbu nautida koos seltskonnaga.» Kopli oli tallinlaste populaarsem puhkepiirkond kuni 1912. aastani, kui sinna hakati rajama suuri laevatehaseid.

Kümblusasutused Tallinna lähistel

Suvitamine koos suplemisega hakkas moodi minema 18.–19. sajandi vahetusel. Mitmed suvemõisad ehitati omanike poolt ümber erilisteks kümblusasutusteks, kuhu siis linnast meelsasti välja sõideti.

18. saj. lõpul tegutses Viimsi mõisa juures populaarne Carlsbadi nimeline kümblusasutus, mille juurde kuulusid restoran ja võõrastemaja. 1798. aastal alustas Löwenruh suvemõisas tegevust lõbustusasutus ballisaali, keegliraja, lasketiiru ja restoraniga, mille juurde kuulus ka kolm rõivastusruumidega vannituba. Löwenruh’ suvemõisa allikad olid rauarikkad ning kümblejatele igati tervislikud.

1812. a avati samalaadne kompleks Wittenhohofi (tänapäeva Endla ja Keemia tänava piirkonnas) suvemõisas. 1813. aastal avas Tallinna vanalinnas mageveevannidele keskendunud kümblusasutuse reahärra Johann Andreas Wetterstrand.

1815. a rajas Tallinna lihunik Johann Krausp oma kümblusasutuse Suure Rannavärava lähistele umbes praeguse linnahalli asukohta. Sinna olid tal ehitatud väikesed supelmajakesed, kus kümbleja sai segamatult lahti riietuda ja end vette kasta. Tallinna sadama reostus sundis Krauspi seal siiski oma äri lõpetama ning nüüd kolisid peenemad suvitajad Kadrirogu.

Kadriorg

Juba 1813. aastal alustas tegevust õuenõunik Benedikt Georg Witte supelasutus Kadriorus praeguse Weizenbergi tänava ja Narva maantee vahel. Hiljem Kadrioru supelsalongi nime kandnud asutus omandas aja jooksul kuulsuse,  mis ületas Eestimaa kubermangu piirid.

1825. aastal ehitati supelasutuse lähedale galeriiga ümbritsetud kerge puidust hoone, kus oli tantsusaal ja puhvet. Praeguse Poska tänava ja Narva maantee ristumiskohal asuvale väikesele neemenukile rajati kaugele merre ulatuv supelsild ning supelmajad.

Supelasutus, võõrastemaja ning supelmajad mere kaldal moodustasid koosluse, millest sai alguse teadaolevalt esimene Vene impeeriumi merekuurort. Külastajaile pakuti sooje ja külmi mereveekümblusi naturaalselt või mitmesuguste ravimtaimedega tembitult.

Kadrioru salongi populaarsust suurendas seegi, et Kadrioru lossis peatusid 1825. aastal Aleksander I ja 1827. aastal Nikolai I. 1822. aasta suvel viibisid Kadrioru lossis Nikolai I kolm tütart – Maria, Olga ja Aleksandra.

Kadrioru salong kujuneski kõige populaarsemaks Tallinna külaliste kogunemis- ja lõbutsemiskohaks. 1840. aastal müüs B. G. Witte pärija supelsalongi Meresupelasutuse Aktsiaseltsile.

Värvikalt kirjeldas Kadrioru supelsalongi miljööd ja olustikku vene kirjanik Aleksander Miljukov oma reisikirjelduses «Reis Revelisse ja Helsingforsi aastal 1849». Ta võrdles Kadrioru parki Tsarskoje Selo aiaga. Kadrioru salongis korraldati läbi kogu suve laupäeviti balle.

Supelsalongi uus kõrgaeg saabus 1860.–1870. aastatel. 1861. aastal toimus uue salongihoone konkurss, kuhu laekus 35 projekti. Konkursi võitis Venemaal tegutsenud saksa arhitekt L. Bohnstedt, kelle projekti järgi ehitati sammasterea ja terrassiga ümbritsetud hoone. Renoveeriti ka interjöör ning ehitati juurde mitu hoonet, sealhulgas raviprotseduuride hoone ja kõlakoda.

Pärast Peterburi-Tallinna raudtee valmimist 1870. aastal muutus Kadriorg Venemaa pealinna jõukamatele elanikele veelgi mugavamaks sihtkohaks. Suvitajate arvu kasv oli märgatav ning ehitustegevus hoogustus. Isegi lossi territooriumile Mäekalda tänava kanti rajati uhkeid suvilaid.

Seevastu raudtee rajamine Peterburist Krimmi poolsaarele muutis taas olukorda ning Vene pealinna elanikele muutus lähedasemaks päiksepaisteline Musta mere piirkond. Peterburi suvitajate arv Tallinnas hakkas kiiresti kahanema.

Pirita

Rannaliival lesimine, päevitamine ja ujumine ei olnud 19. sajandil veel väga levinud. Neid rõõme hakati Tallinnas harrastama 20. saj. alguses. Esimeseks heakorrastatud ja menukaks supelrannaks kujunes 1920. aastatel Pirita rand.

20. saj. esimesel kümnendil nägi Pirita veel üsna vähekutsuv välja, kloostrivaremete naabruses ning jõeäärsetel liivikutel kössitasid vanad kalurimajad, rannas vedelesid roostetanud meremärkide alused ning meri oli sinna kokku kandnud igasugust kõntsa.

Ühendust Tallinna ja Pirita vahel pidas suur vanker, mis vedas linlasi ja väljaspoolt tulnud huvilisi,  kes soovisid kaeda kloostri varemeid. Jõe teisele kaldale lasid nad end tõmmata vanal parvel.

1909. aastal hakkasid linnapoolsele jõekaldale kerkima esimesed suvilad. Kui Kose pool olid suvilaomanikeks põhiliselt sakslased, siis Piritale hakkasid koonduma rohkem eestlased. Kabelimägi sai linlastele ja Pirita elanikele traditsiooniliseks jaaniõhtute veetmise paigaks, seal küpsetati kartuleid ja lauldi isamaalisi laule.

Pirita jõe äärde kujunes spordielu keskus, siin harrastati aerutamist ning korraldati ujumiskursusi, 1912. aastal rajati jõesuhu 8 meetri kõrgune hüppetorn.

Parema ühenduse rajajas linna ja Pirita vahele raamatukaupmees Gustav Pihlakas, kes pani käima väikese mootorpaadi “Kalev”. Kuna nii Tallinnas kui Pirital puudus paadile vajalik maabumissild, siis palgati turjakas kalamees sõitjaid kuivale maale kandma, paadiomanik Pihlakas ostis kalamehele selleks otstarbeks suured veesaapad.

Pirita puhas vesi ja poolteise kilomeetri pikkune liivane kivideta rand tõmbas rahvast järjest rohkem, kuigi keskond oli veel hooldamata ning tihti pidid suvitajad päevitama prahi keskel.

1923. aastast alates hakkas Harju maavalitsus tegema plaane Pirita rannaala korrastamiseks. Leiti, et liivakünkad tuleb tasandada ja rannariba laiendada, rajada rannaga paralleelne jalutustee ning muuta mets pargiks.

1926. aastal asutasid ettevõtjad Kudenberg ja Köning Pirita randa esimese kohviku ja ehitasid ajutise rannahoone, mis küll 1928. aasta septembris maha põles. Politsei tuvastas, et tegemist oli süütamisega, mis oli toimunud kokkuleppel hoone valdajatega.

Plaanipärasemalt algas Pirita ranna korrastamine 1928. aastal, kui rannaala rentis 60 aastaks asutus Sanatoorium Kloostrimets. Korraldati Pirita rannaala planeerimiskava võistlus ning 1928. aastal algaski uue rannahoone ehitus, mille üldmahtuvuseks planeeriti 2000 inimest.

1929. aasta kevadel valmiski uus rannahoone, mille arhitektideks olid Edgar Johan Kuusik ja Franz de Vries, ametlik avamine oli 7. juunil 1929. Hoone oli ühekorruseline, ligi 120 meetri pikkune ning 30 meetri laiune. Selle keskosas asus avar kuursaal rõduga 300 inimesele, kust viisid trepid alla rannaliivani; tiibhoonetes olid  suplejate kabiinid ja duširuumid, arsti-, massaaži- ja habemeajamisruumid ning postkontor. Suvehooajal mängis rannahoones igal õhtul salongorkester ning kolm korda nädalas kaitseväe orkester.

Uues rannahoones avati samal suvel I järgu restoran Sanatoorium Kloostrimetsa, mille omanikuks oli Konstantin Ziegel.

17. mail 1934 sai suverestorani pidamisel Ziegeli järglaseks Läti kodakondsusega Nikolai Jakovlev. Tema algatusel hakkas restoran kandma nime Pirita Rannasalong. Restoran oli populaarne ning seal tegutses menukas kabaree, kus esinesid ka välismaised artistid ning konferansjeeks oli tuntud „raadioonu“ Felix Moor. Pirital käidi näitamas viimase aja rannamoodi, valiti rannamisse ja -kuningaid.

Loomulikult ei puudunud Piritalt ka seltskonnaajakirjandus, kes hoidis lehelugejaid kursis viimaste kuumade uudistega, mis preilidel-prouadel seljas või mis härrad ütlesid või tegid. Ja miks ka mitte, oli ju põnev lugemine, kui näiteks rannakuningaks valiti maiustustevabrikant August Brandmann, kes oli ise juba soliidses eas härra, aga paksu rahakotiga. Tema oli ka Pirita üks suuremaid investoreid, kelle Rätsepa talu asus kohe kloostrikiriku kõrval.

Iga-astaseks keskseks ürituseks oli jaanipäev. 1939. aasta jaanipäeval süütas Rannasalongi omanik Jakovlev  kolm suurt tõrvatünni, lasti õhku rakette.

Reklaambrošüürides nimetati Pirita randa «ilusate kehade, saledate jalakeste ja võluvate vormide börsiks».

Ranna arengu eest hoolitses Pirita Kaunistamise Selts, pakkudes mitmekülgseid ajaveetmisvõimalusi. Alatasa toimusid rannahoones mitmesugused kultuuriprogrammid, huvilised said tutvuda kloostrivaremetega ja Pirita jõel tehti paadiga lõbusõitu või käidi kalal.

Stroomi rand

20. saj. alguses avastasid tallinlased ka Stroomi karjamaa rannavõlud. Minevikus on rannaäärne mets olnud tihe, võsatunud ning liigniiske, seal oli palju allikaid ja soostunud alasid. Stroomi randa kasutasid lähemad majapidamised karjamaana ja tee, mis viib praegu Paldiski maanteelt Stroomi randa, kandis varem Karja tee nime. Samuti käisid linna voorimehed seal oma hobuseid ujutamas. Stroomi nimetuse on paik saanud veidi eemal, praeguse Paldiski maantee ja Pirni tänava nurgal asunud oldermann Bengt Fromhold Strohmile kuulunud Strohmi kõrtsi (Strohmischer Krug) järgi.

Eeslinnade poisid on Stroomi randa juba ammustel aegadel ujumiskohana kasutanud, aga senisest rohkem hakati Stroomi rannas ja metsas käima 1920. aastate algul. Tallinna tööinimesed tulid nädalavahetusel siia puhkama. Keset metsa oli lagendik, kus asus tantsuväljak, siin-seal puude vahel olid kiiged, metsaserval lauakesed, kus müüdi kalja ja toiduaineid. Mõnikord veeretati kohale ka rasked õllevaadid, ning salaja müüdi ka kangemat kraami, nii et kõrgendatud meeleolus isikuid tuli ette päris sageli. Elu kihas, metsas kostus muusika, fotograafid tegid kiirpilte, seltskonnad laulsid ja lärmasid, heideti nalja ja lõõgastuti. Need inimesed, kes käisid ka teistes randades ujumas, kinnitasid veendunult, et vesi oli Stroomi rannas märksa puhtam kui Kadriorus ja Kalarannas.

1920. aastate algul paigaldati Stroomi randa kaks ajutist suplusmaja ning määrati ka hobuste ujutamise ala. Negatiivse poole pealt peab mainima, et heakord ümbruskonnas jättis soovida. Rannaäärseid alasid ja Stroomi metsa ei koristatud piisavalt. Järelevalveta lehmad sattusid aeg-ajalt liiva peale päevitajaid tülitama ning tuuseldades nende riideid mööda randa laiali.
Rannas olid omaette ujumismajakesed sõduritele ja naistele. Avarat rannaala koos metsaga kasutati 1930. aastatel ka mereväe taktikaõppusteks.

Populaarsust koguv puhkeala vajas arendust ning 1934. aastal asutati Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Selts. See selts jõudis ümbruse heakorra parandamiseks lühikese ajaga teha uskumatult palju. 1935. aastal toimus arhitektuurikonkurss rannaala planeerimiseks, mille võitis Anton Soansi projekt ning seda asuti kohe ellu viima. 1935. aasta suvel valmis esimene tiibhoone ja rannavalvuri elamu. 1936. aastal ehitati rannahoone keskosa koos kahekorruselise einelauahoonega, lisaks riietusruumid ja kabiinid, rajati supelsild ja kiiged. 1937. aastal valmis rannahoone teine tiib, 1938. aastal lisandus muusikapaviljon, kuhu mahtus mängima 20-liikmeline orkester. Lisaks mainitule oli rannas veel 6 müügikioskit, purskkaev ja tualettruumid. Kõige pilkupüüdvamaks ehitiseks oli siiski kahekorruseline einelaud, mille ülemise korruse kohvikus mängis orkester.

Stroomile sõitis ka Nõmme rahvas, sest neil polnud suplemiskohta. Eesti ajal ehitati küll välja Mustamäe-alused tiigid ja basseinid, kuid merd need puhkajatele ei asendanud.

Vähemtuntud supluskohad

1920.–1930. aastatel käidi ujumas ka Kopli poolsaare tipus ja Paljassaarel.  Paljassaarel asus kuulus Viru Liiva rand, Koplis Süsta tänava lõpus aga Noorte Kotkaste rand.

Oma tilluke rand oli Kalamaja rahval. Vana-Kalamaja tänava lõpus Patarei vangla kõrval Schmidti künka all olid riietusruumid ja paadilaenutus. Veesõidukitega sõideti tihti praegugi linnahalli taga meres seisvatele patareivaremetele ja tagasi. Samas kõrval oli ka nn. soojakas, kus sai ujuda varakevadel ja hilissügisel. Elektrijaama soe vesi voolas sealtkaudu otse merre ja see võimaldas supelda ka külma ilmaga.

Kalamaja kandi mehed propageerisid ka pikamaa ujumisi, ujuti reidil seisva laevani või koguni Piritani.

Supelvankrid

18. sajandi keskelt kuni 20. sajandi alguseni olid Euroopa randades laialt kasutusel supelvankrid. Vankris oli võimalik vahetada riideid ja see viis oma reisijad rannast sügavamale vette. Supelvankrid olid puust, kinnise pealisehitisega vankrid, mille seinad olid kas puidust või siis puitraamile tõmmatud kangast. Vankritel olid ka väikesed aknad. Supelvankrite kasutamise põhjuseks oli kümblusetikett, mille järgi ei olnud enda näitamine supelkostüümis sünnis, seda eriti vastassoost isikutele. Inimesed sisenesid rannas väikesesse vankri pealsesse ruumi tavariietes. Riided vahetati vankris supelkostüümi vastu ning hobusemees vedas vankri sügavamasse vette, et supelsaks ei peaks pikalt jala kõndima. Kutsar jättis vankri koos saksaga vette ning läks ise hobustega kaldale. Kümbleja sai vankris rahulikult lahti riietuda ja ujumas ära käia. Kui suplus tehtud, ajas ujuja vankri peale püsti punase lipukese, et kutsar teaks talle järele tulla. Vette minek ja sealt väljatulek oli niimoodi võõraste pilkude eest varjatud.

Supelvankrid olid kasutusel kõikjal Euroopas, kuid nende sünnimaa oli Inglismaa. Vanim tõend supelvankri olemasolust on John Setteringtoni 1736. aasta gravüür Scarborough’ rannast. Eestist on teada, et supelvankreid kasutati Pärnus ja Narva-Jõesuus, samuti Tallinnas Haabersti rannas.

Sugude range eraldamine lõpetati randades seadusega Inglismaal 1901. aastal ja kümblusvankrite kasutamine vähenes peale seda kiiresti: enamik supelvankreid oli randadest kadunud 1914. aastaks ja 1920. aastateks olid supelvankrid peaaegu välja surnud, seda isegi vanemale klientuurile mõeldud randades. Kui supelvankreid algse eesmärgi täitmiseks enam ei vajatud, siis hakati neid randadesse parkima ja kasutati statsionaarsete riietusruumidena. Rannahütte võib pidada supelvankrite järeltulijateks.

Rannariieded

20. sajandi alguses suplesid mehed ja naised Eestis enamasti veel eraldi.  Näiteks Pärnus oli eraldi meeste ja naiste rand või olid suplemiseks eraldi naiste ja meeste ajad. Koossuplemisel pidi kindlasti kantama supluskostüüme, mis ühe toonase ajakirjaniku tähelepaneku järgi meenutasid tsirkuse jõumeeste koostüüme või naistel balleti-tantsijannade omi. Võib arvata, et ega vettinud kostüümiga väga mõnus supelda ei olnud.

Maailmasõjajärgses Eesti Vabariigis olud muutusid, moes olid sportlikud eluviisid ning kui 20. sajandi algul olid siinsed rannakuurordid küllalt konservatiivsed, siis noore demokraatliku vabariigi rannaelu kujunes pigem vabameelseks.

 1920. aastatel oli nii meestel kui ka naistel levinud lühikeste säärtega ja käisteta puuvillane ujumistrikoo. 1920. aastate lõpul tulid moodi villased supelriided, mis 1930. aastatel said domineerivaks. Villane ei olnud nii läbipaistev kui puuvillane ega pleekinud kergesti koledaks, hoidis paremini vormi ning villase trikooga arvati olevat soojem supelda.

Kui kahekümnendatel mõjutas supelriietuse arengut eelkõige ujumine, siis järgneva kümnendi riietusele andis ilme moodi läinud päevitamine. Supelriided muutusid üha napimaks ning kasutusele võeti spetsiaalselt päevitamiseks mõeldud komplektid. Naiste supeltrikoodele ilmusid ristatud rihmadega seljadekoltee ja kaelatagune kinnitus, kasutusele tuli klassikaline lahtise selja ning kitsaste õlapaeltega supeltrikoo mudel. 1920.–30. aastatel aktsepteeriti rannas ka juba palja ülakehaga mehi.

Vanu rannafotosid uurides võib tähele panna, kuidas erinevad rannakultuurid veel paralleelselt esinevad. Kui üldiselt ollakse rannas vabalt ning mehed ka palja ülakehaga, siis leidub ka ülikonnaga ja lipsustatud härrasid korvtoolides sündsalt päikesevanne võtmas.

• 

• 

Kasutatud:

Tallinna Linnamuuseumi arhiivkogu

Toomas Abiline. Albin Strutzkin – „Pirita hing ja süda“. 2011

Robert Nerman. Artiklid Pelgulinna, Kopli ja Pirita ajaloost

Anu Järs. Supelsajand. 2013. ERM ajaveeb