Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

10. LUGU: Värvikas keskaeg

Sügisest saati oleme siin meie majas arutanud, kuidas seletada muuseumikülalistele keskaega, mida eri aegadel on eri moodi kritiseeritud ja isegi pimedaks perioodiks nimetatud. Kas me tänapäeval võime arvata samuti?

Nii-öelda trööstituna oli tundunud see ajavahemik ilmselt tagantjärele, kui rohke värvipigment kirikuvõlvidelt ja kantslikujudelt maha koorus. Tegelikult aga kanti keskajal rõivaid ju kirjade järgi eredaid – mida rohkem eri värve said endale lubada, seda jõukamaks võis sind pidada. Parem päritolu paistis ka edevamatest ehetest ja kinganina pikkusestki. Meie tänane linnapilt tundub hoopis ühetooniline: must, must, hall nagu sünges seegimajas. Võib-olla elame hoopis meie „keskajal”, aga selle hinnangu saavad anda vaid meie järel elavad inimesed. Samas polnud ju ka toona hall vaid vaeste riie ning musta peeti väga väärikaks värviks, kui ka Tallinna raesaadikud seda kandsid. Turvatunnet andsid käsitöölistele ja kaupmeestele nüüdisaja ametiühinguid meenutavad tsunftid ja gildid, mis kindlustasid pere toitja kaotuse korral ka tema lese ja laste edasise elujärje nagu tänapäeva sotsiaalsed süsteemid.