Autor: Fotomuuseumi esimene juhataja, ajaloolane Mall Parmas

21. juulil 2020 täitub Fotomuuseumil 40. aastaring. Ümmarguse sünnipäeva puhul meenutame Fotomuuseumi idee kujunemise ja teostumise lugu ja värvikamaid juhtumeid. Teises postituses räägib Fotomuuseumi esimene juhataja Mall Parmas muuseumimaja renoveerimisest.

Eelmise osa muuseumi ajaloost leiad SIIT

1979-1980. aastatel toimus Tallinnas midagi täiesti enneolematut. Meie keskaegse linna vanimate hoonete restaureerimiseks palgati Poola restauraatorid firmast PKZ. Mitte, et Eesti meistrid sellega hakkama poleks saanud, vaid seepärast, et raha tuli NSVL koostööfondist Poolaga ja asjaga oli väga kiire. Lähenesid Moskva olümpiamängud ja Tallinnas toimus nende raames purjeregatt. Kogu linn värviti üle, ehitati mitu uut ehitist ja mõned auväärsemad hooned südalinnas ka restaureeriti.

Raevangla ja vanglaülema elumaja asuvad Raekoja taguses kvartalis, mis oli Eesti restauraatorite poolt juba varem põhjalikult läbi uuritud. Need kaks väikest hoonet olid eriti haletsusväärses seisukorras ja ega keegi tollal ei teadnudki, et nendes majades olid sel ajal ka elukorterid. Linnarahvas tundis seda kohta vaid Tallinna vanalinna ainukese avaliku käimla asukohana, mis paiknes siin juba enne sõda.

Tallinnasse tuli välistööjõud, aga meil siin puudusid igasugused kogemused nendega koostööks. Selleks ajaks olid eeluuringud tehtud ja lepingud sõlmitud. Huvitav märkida, et kolmest restaureeritavast objektist  läksid kaks muuseumide hallata. Tallinna täitevkomitee asejuhataja ehk aselinnapea, kes selle valdkonnaga tegeles, oli Johannes Lepp, vahendusisik aga Boris Dubovik, kes räägib poola keelt. Poolakate töödejuhatajad rääkisid ka päris korralikku vene keelt. Raevangla juhtivinsener oli Franciscek (Franek) Pasiut. Tallinna Linnamuuseumi tolleaegne direktor oli Meinhard Teder (Eesti Korpuse veteran, ajaloolane).

PKZ oli tööstuslik ettevõte, kes töötas mitmel pool maailmas. Nende oskused olid kujunenud Poola linnade sõjajärgse ülesehituse käigus. 1979. a sügisel käis Eesti muuseumide delegatsioon Poolas, et tutvuda lähemalt Poola restauraatorite tööga. Selle töö mahud hämmastasid meid kõiki, sest purustatud vanalinnades olid taastatud peaaegu kõik hävinud fassaadid. Hoonete sees käis elu ikka juba uuel moel. Kui aga jõudsime linnadesse, mis sõjas olid säilinud, siis adusime, mis on ehtsa arhitektuuri ja dekoratsiooni vahe. Sellest hoolimata tuleb poolakate tahet ja töökust austada.

Raevangla ja vanglaülema maja olid erakordselt halvas olukorras ning osutusid poolakatele parajaks pähkliks. Tegemist oli 14.-15. sajandi askeetlike, kuid väga omapäraste hoonetega. Kohalikud restauraatorid end asjasse ei seganud ja seetõttu toimus ehituse käigus palju kummalisi asju. Probleeme oli ehitusmaterjaliga, mis lõpuks toodi peaaegu kõik Poolast. Linnamuuseumil, kelle valdusesse hooned pidid hiljem saama, puudusid igasugused kogemused koostööks välisfirmaga. Ja ausalt öeldes, ega meie tähelepanekutega ka ei arvestatud. Poola firma oli ikkagi tööstuslik ettevõte ja käsitööna siin midagi ei nikerdatud. Kogu tegevust jälgis  lähemalt Tallinna Restaureerimisvalitsus.

1979. aastaks olid majad tühjad. Sees avanes sürreaalne vaatepilt. Vanglahoones asus lai trepp (seal asub praegu projektiruum), mis viis teisele korrusele. Trepp on praeguseks lammutatud ja alumise korruse ristvõlvid uuesti üles laotud.

Teisel korrusel endistes silindervõlvidega vangikongides olid elutoad ja köögid. Aknad olid suured, seinad üle laekumeruse tapetseeritud ning ahjud-pliidid sees. Need olid väga kummalised eluasemed. Polnud need ei korterid ega ka sajanditevanused kongid. Keldris asusid puukuurid ja ühes ka kõrval asuva poe vorstiladu. Nüüd asub seal keldrigalerii.
Raekoja tänava lõik Raekoja taga suleti ja sinna paigutati vajalik ehitusmaterjal. Kõik oli korralikult ladustatud ja töömehed liikusid firmariietes. Meie jaoks, kes me kohapealseid vinduvaid ehitusplatse tundsime, oli see kõik erakordne. Etteruttavalt öeldes – niimoodi see siiski ei jäänud. Kontor asus hoopis naabermajas, aga sinna pääses läbi Raevangla ülemise kongi.

Linnamuuseumil polnud esialgu toimuvaga mingit kokkupuudet. Direktor oli küll Fotomuusemi loomisega nõus, aga erilist initsiatiivi ta üles ei näidanud. Nii me siis ei teadnudki, mis ehitusel toimub. Hoonete ajaloolise õiendi koostas Sulev Mäeväli, kes õige varsti end järelvalvest taandas.

Kuulsime tuttavatelt linna pealt, et Meremuuseum korraldab oma restauraatoritega sõprusõhtuid. Otsustasime ka sel viisil oma tulevasele filiaalile lähemale saada. Teoks sai see Raevangla sarikapeo ajal.

Enne seda polnud meil aimugi, mis seal toimub. Pärast võeti meid ehitusel küll rõõmsalt vastu, aga toimetati ikka oma äranägemise järgi. Linnamuuseumi kunstiteadlasest ekspositsiooniosakonna juhataja Linda Alekõrs nõudis mitmel korral kategooriliselt sisutuselementide muutmist, aga järgmisel külastusel olid need kõik ikkagi endistviisi paigas. Tegemist oli ju tööstusliku ettevõttega, kes kasutas seda, mida nende tehas Poolas tootis. (Õnneks jäid ka Vana Tooma kujutised radiaatorikatetel ära, sest seegi oleks tehasele liiga tülikas olnud.)

1980. aasta kevad oli kummaline. Poola restauraatorid taastasid Linnamuuseumi jaoks tulevast Fotomuuseumi. Linnamuuseum vaatas asja kõrvalt ja sekkuda ei saanud. Omavahel saadi hästi läbi, sest aeg oli ärev ja muutused olid juba õhus. See kindlasti sidus meid, aga poolakate prioriteedid olid kodumaal. Tallinnas tehti just seda, mis parasjagu plaanid ette nägid. Juhtus suuremaid ja väiksemaid apsakaid. Lagunes üks sisesein, keldritesse imbus põhjavesi, ei leitud õigeid materjale. Kui kogu puitmaterjal tuli Poolast, siis meie paepealselt maalt loodeti saada kivi. Korralikku paekivi, millega pidi katma kõik kongide põrandad, aga Eestimaal sel ajal polnud. Lõpuks midagi siiski saadi, aga kahuks ei olnud tegemist kvaliteetse kiviga.

Poolakad kohanesid siinse ehituskultuuriga väga ruttu ja defitsiitsemate materjalidega hakati äri tegema. Arvata võib, et ehitus selle arvel siiski ei kannatanud. Kõik, mis Raevanglale ette oli nähtud, see sinna ka pandi, materjale lihtsalt telliti rohkem.

Suurim kõikidest apsakatest oli õnnetus siseseinaga. Ühel päeval tõusis suur kära, sest poolakad olid oma väga intensiivses ehitustöös midagi ära lõhkunud. Vanglaülema maja üks sisesein oli kokku varisenud. Restauraatoritel sellist asja juhtuda ei tohiks. Aga pole halba ilma heata. Kui praht oli eemaldatud ja tolm alla vajunud, oli seina sees näha hoone sisetrepp. See oli millalgi aegade hämaruses kinni müüritud. Kuna tegemist oli elumajaga, siis oleks muidugi pidanud sellise trepi olemasolu ka uurijad oletama, sest enne 18. sajandit olidki eluruumide sisetrepid võimalikult kaugel akendest. Ikka seepärast, et võõras pilk ei ulataks koduelu nägema. Vanglaülema maja trepp on vana ja ehitatud sinna ilmselt koos maja püstitamisega. Sellest annavad tunnistust erakordselt kõrged ja ebamugavad astmed. Küllap olid inimesed ka pisemad, aga tänased kogemused näitavad, et läbi mahuvad sealt kõik. Nüüd oleme muidugi õnnelikud, et meil on olemas selline tore ja salapärane trepp, mis ilmestab hästi keskaegset arhitektuuri.

Kindlasti tuleb siinkohal ka meenutada, milline olukord valitses sel ajal Poolas. Poola kääris, sadamalinnades olid toimunud suured streigid, sündinud oli „Solidarność“ ja Jaruzelski oli lasknud riiki vene tankid, et rahutusi lämmatada. Aga Poola liikus visalt oma vabaduse poole. Kõik see kajastus ka ehitustel Tallinnas. Kui Poolas olid üldstreigid, streigiti ka siin. Neil päevil lugesid töömehed Poola ajalehtedes ilmunud üleskutseid ja programme. Ka Linnamuuseumi ärksamad töötajad said sellest osa ning see oli väga avardav ja ka lootustandev tegevus. (Loomulikult sel ajal avalikult mittesoovitatav).

Viisin 1980. aasta suvel kogu poolakate meeskonna meie üldlaulupeole. Mehed kannatasid rahulikult pika kontserdi ära. Kui lähenes peo lõpp ja väljak valgus rahvast täis, et laulda „ Mu isamaa on minu arm“, siis nägin, kuidas see pinge ka teisest rahvusest inimesi haaras. Nad olid vapustatud. Kui hiljem jalgsi rahvaga koos linna poole sammusime, siis tundsime, et oleme ühisel teel.

Tähtaeg lähenes suure kiirusega. Ehitust külastasid ekspertkomisjonid, kes tehtuga eriti rahul polnud. Nende kohalolek oleks aga pidanud kogu aeg tuntav olema. 1980. aasta suvel, kui aktiivses kasutuses oli vaid kaks korrust, oli pilt selline: maja oli märg ja seda köeti täiel võimsusel, et niiskust peletada. Sel ajal ei kontrollinud ükski ametnik, kas ruumid ka eksponeerimiseks sobilikud on. Kuna oli soe suveaeg, siis keegi polnud mõelnud ka riietehoiule. Viimasel hetkel hakati võlvlaega saali (projektiruum) planeerima mingeid latreid (alevilaut), aga need ei sobinud sinna ja esialgu laenutati riidenagisid Raekojast. Veel praegugi kasutusel olevad metallnagid tegi meile koondis „Auto“ ilma rahata. Teisel korrusel polnud vanglaülema eluruumi lakitud põrand ära kuivanud, mistõttu oli see avamisepäevaks kaetud punase „Mistra“ põrandakattega. Pilt oli kohutav. Vastuvõtukomisjon restaureeritud hooneid vastu ei võtnud ja poolakad tulid septembris tagasi vigu parandama. Vahepeal oli aga kuum suvi ja muuseum oli publikule avatud.

Poolakad lahkusid uuesti alles 1980. a detsembris. Raevangla kompleks sai nimeks Raemuuseum, mis muidugi hiljem palju segadust tekitas.

Meile kõigile oli see esimene kogemus ja praegu võib küll öelda, et hea, et niigi läks. Kaks keskaegset hoonet said korda tehtud ja hoonete eripära tõttu siin midagi väga viltu minna ei saanudki. Tegemist on ikka väga vastupidavate ehitistega.

Aastaid hiljem, kui ehitati ümber alumise korruse tualettruume, ilmusid minu ette kaks põnevil töömeest. Nad olid leidnud seina seest pudelikese, milles oli poolakeelne kiri. See oli läkitus eestlastele: taastame seda maja teile, eestlased!

Järgmisel korral tuleb juttu muuseumi avamisest ja ekspositsiooni loomisest.

Esimeses postituses oli juttu muuseumi sünnist: https://blogi.linnamuuseum.ee/fotomuuseum-40-koige-algus/