Fotomuuseum 40. Kõige algus

Autor: Fotomuuseumi esimene juhataja, ajaloolane Mall Parmas

21. juulil 2020 täitub Fotomuuseumil 40. aastaring. Ümmarguse sünnipäeva puhul meenutame Fotomuuseumi idee kujunemise ja teostumise lugu ja värvikamaid juhtumeid. Esimeses postituses räägib Fotomuuseumi esimene juhataja Mall Parmas muuseumi idee sünnist.

Järgmistes osades räägitakse raevangla renoveerimisest ja muuseumi algusaastatest.

Mall Parmas tutvustab Fotomuuseumi külastajatele fotoajaloo ekspositsiooni 1980. aastatel

Fotoajalooga hakati Tallinna Linnamuuseumis tegelema 1966. aastal. Selleks ajaks olid ajakirjanduses ilmunud juba mõned lood endisaegsetest fotograafidest. Autoriks oli elupõline ajakirjanik Kaljula Teder, kes just siis alustas oma materjalide kogumist muuseumides ja arhiivides. Linnamuuseumi fotokogust tulid lagedale väga huvitavad Tallinna fotograafide kollektsioonid, mis andsid olulist lisa Tederi käsikirjale. Kuna Linnamuuseum toetas Tederi uurimust ka materiaalselt, siis otsustasime sellest ka ise kasu lõigata ja vastvalminud käsikirja põhjal valmis 1969. aastal esimene fotoajaloo näitus Tallinna Linnamuuseumi ülemise korruse näitusesaalis. Ausalt öeldes oli väljapanek lahja, sest meil polnud esemelist materjali peale kahe lagunenud plaatkaamera ja mõne tarviku. Pildimaterjal oli aga tasemel ja näituse kujundus tolle aja kohta efektne. Igatahes oli näitusel menu ja nagu ikka, hakkasid siis meie kogud kiiresti kasvama. Peaaegu kõik uued eksponaadid olid annetused. Meie muuseumi kujunemisaastatel nende eest raha ei küsitud ja mõned väga suured kollektsioonid saime kätte võileivahinna eest, mis äratas muidugi suurt meelepaha kollektsionäärides. Aga paljudega neist saime sõpradeks ja paljudelt saime väärtuslikku informatsiooni.

Fotomuuseumi mõte ise sündis aga 1973. aasta paiku, kui Kaljula Tederi “Fotograafia teerajajad” oli juba ilmunud. Linnamuuseumi ilmus legendaarne fotokunstnik Peeter Tooming, kes oli fotoajalooga tegelenud paralleelselt Tederiga. Seekord paralleelid ristusid ja Fotomuuseumi mõte sündis just Toominga peas. Meie muuseumis julgesime unistada vaid fotoosakonnast. Tooming pani käiku kõik oma sidemed ja tutvused. Tema sulest ilmusid artiklid ajakirjanduses, kus asja tohutult võimendati. Kuid võimalust eraldi osakonna või muuseumi avamiseks siis veel ei tekkinud.

1978. aastal oli Tallinna Linnamuuseumis Vene tänav 17 kujunenud olukord, et kogudele hakkas ruum kitsaks jääma. Ka  fotokogu oli jõudsalt kasvanud, lisandunud olid mitmed klaasnegatiivide kollektsioonid. Kogu asus sel ajal muuseumi 4. korrusel raamatukogu ruumes (praegu on seal ekspositsioonisaal). Klaas on teatavasti raske ja nii hakati otsima võimalusi, kuhu kogu kolida, et see alumistele korrustele ohtlikuks ei muutuks. Selleks ajaks olid Linnamuuseumi foto- ja fototehnika kogud juba tuntuks saanud. Oli toimunud esimene fotoajaloo näitus ja ka esimene kaasaegse foto näitus Linnamuuseumi ruumides. Fotoga oli hakatud järjekindlalt tegelema.

Just sel ajal lähenesid 1980. aasta olümpiamängud Moskvas ja Tallinnas pidi toimuma nende mängude purjeregatt. Kampaania korras kerkisid uusehitised, aga ka vanalinnaga tuli midagi ette võtta. Hooned, mis enam-vähem kõlbulikud olid, värviti üle. Moskva toel hakati restaureerima kolme objekti südalinnas. Need olid Paks Margareeta, Raevangla ja vanglaülema maja ning praegune Peppersacki hoone. Restaureerimislepingud sõlmiti Poola firmaga PKZ.

Raevangla ja vanglaülema maja lubati Tallinna Linnamuuseumile. Linnamuuseumi rikkalik fotokogu ja märkimisväärne fond vana fototehnikat otsustati viia sinna üle ning avada seal Fotomuuseum Tallinna Linnamuuseumi filiaalina. Tugevaks taganttõukajaks olid ka paljud fotograafid eesotsas Peeter Toomingaga, kes soovisid Leedu eeskujul avada fotomuuseumi ka Eestis. Idee teostamine osutus aga hoopis keerukamaks, kui osati arvata. See põrkas alul Kultuuriministeerimi muuseumide inspektori Irene Rosenbergi vastupanule, kes leidis, et fotomuuseum peaks hoopis Ajaloomuuseumi filiaal olema, ehkki seal ei olnud sellist rikkalikku fotokogu. Teiseks oli fotomuuseumi vastu tolleaegne kultuuriministri asetäitja Ilmar Moss. Tema argumendiks oli, et foto on üks kahtlane eksponaat, mõne vana pildi pealt võidakse leida keegi ebasoovitav isik ja tulemuseks on palju pahandust. Nii ei lubatud avada Fotomuuseumit ega ka mitte näitust fotoajaloost ja fototehnikast olümpiamängude ajaks.

Järgmises Fotomuuseumi postituses tuleb juttu raevangla restaureerimisest muuseumiks.