Autor: Lastemuuseum Miiamilla külastusjuht Mari Tammar
Lastemuuseum Miiamilla tähistas möödunud aastal oma 10. tegutsemisaastat. Maja, kus muuseum asub, on aga märkimisväärselt vanem. Tegemist on 1937. aastal valminud hoonega, mis oli osa suurejoonelisest Kadrioru lastepargist. Alljärgnevalt heidamegi pilgu lastepargi esimesse suvesse, kui Kadriorus veetsid oma tegusaid päevi sajad ja sajad lapsed. Postitus põhineb 1937. aasta 11. juulil Päevalehes ilmunud meeleolukal reportaažil „Lasteparadiisi päriselanike keskel“. Artiklist saab lugeda toredast päevast, mille ajakirjanik Kadrioru lastepargis veetis.
Päev algab lipu heiskamisega
„Poole kümne paigu jõuan siia. Väraval võtavad mind vastu oranžkäesidemeid kandvad tütarlapsed väravakorrapidajad ja juhatavad mu juhataja juure,“ jutustab toonane ajakirjanik, kelle nime kahjuks ajalehe artikli juures kirjas pole.
„Juba tungleb lastepargi peahoone esine kilatsevaist poistest ja tüdrukuist, kes tulnud siia veetma tegevusküllast mängupäeva, õhku täidab võidurõõmsate hõisetega peahoone rõdudele ülesseatud valjuhääldaja muusika. Varsti on ka kogu personal kohal: juhataja, abijuhataja, kasvatajad, instruktorid, lasteaednikud, arst, operaator ja einelauapidaja. Kell on saamas kümme. Iga hetk on oodata kellahelinat, mis kuulutab mängupäeva alganuks ja kutsub lapsed ning juhtkonna pidulikule toimingule lipuheiskamisele. Juba seal ilmubki keegi, kell peos peahoone rõdule, kõlab kellahelin ja kõik lapsed rivistuvad hooneesisele platsile. See on suur sagimine ja jooksmine neid on siin 500—600. Kasvatajad-instruktorid toimetavad ülevaatust, et kõik oleks korras ning et puhtuski ei jätaks soovida: käed, kael ja kõrvadki peavad hoolega pestud olema,“ kirjeldab päeva algust ajakirjanik ning lisab, et sini-must-valge trikoloor tõuseb peamaja keskel asetsevasse tornitipu lipuvardasse laulu saatel, milleks on Enn Võrgu „Eesti lipp“.
Vanuse kaupa gruppides
Pärast laulu ja lipuheiskamist asutakse mitmesuguste tegevuste juurde – kes võimlema, ujuma, palli mängima, kes muid mänge mängima või laulma. Terve lastepere on jaotatud vanusest lähtuvalt kümne kaupa rühmadeks, et oleks kergem orienteeruda nii lastel kui ka kasvatajatel.
Kõige nooremad, 3–7-aastased, keda kogunenud paarisaja ümber, mängivad lasteaedniku prl. Suuralliku ja Pokatsi juhatusel. „Keset toda kaunist väikesteõue asetseb läbi jooksva veega sulistamisbassein 20–30 sm sügavune ja liivakastid. Sammaskäigus alustatakse laulmist. Juba kõlabki mudilasil laul. Liivakastis kerkivad majad, lossid, tornid, kirikud, külad ja linnad. Ka kõige tillemadki on kiirul ametis – tarvis teha kooke ja torte. Veebasseinis on tore solistada, ujutada mitmevärvilist kalakesi, parte ja laevu,“ kirjeldatakse artiklis värvikalt. Samuti mainitakse seda, et osad lastest on kasvataja juhendamisel seadnud end orkestriks ning haaranud tamburiinid, vilepillid jms. instrumendid.
Suurematele lastele vanuses 7–16 on kirjutaja sõnul huviküllane kroketimäng, see köitvat nende tähelepanu õhtust hommikuni. Samuti on osa vanemaid lapsi siirdunud staadionile, kus harrastatakse kergejõustikku ja jalgpalli.
„Siin käib hüppeid ja viskeid, tõukeid ja heiteid, ja päris stiilikohaselt kohe. Hra. Reedre juhatusel toimub parajasti pendelteatejooksu võistlus. Pinge ja elevus on suur nii võistlejais kui jälgijais. Kõrvulukustav on ergutuskisa „oma mehele”. Hra. Kiviloo juhatusel käib päris süstemaatiline jalgpallitreening. Siit vast kasvavad need tõeliselt tublid jalgpallurid, kes vast ei lepi enam vaid moraalse võiduga,“ mõtiskleb autor. Veel lisab ta, et Prl. Lindenkampfi juhatusel toimub rütmiline võimlemine ja plastika ja kasvataja prl. Byström’i juhatusel mängib rühm tütarlapsi laulumänge. „Metsa all, kus noored kuused seisavad, linnud lõbusasti okstel laulvad, seal peab mu maja olema..,“ kõlab laul.
Suurimat lõbu pakub suplemine ja liulaskmine
„Pole suuremat lõbu ei poistele ega tüdrukuile, kui suplemine keset avarat pargiõue asuvais basseines. Üks neist on madalam, nii 50–70 sm neile, kes veel ujuda ei oska; teise sügavus on keskmiselt 140 sm, kuhu võivad minna ainult ujuda oskajad ja needki vaid arsti pr. dr. Tandre ja ujumisõpetaja hra. Havist’i loal ja juuresolekul. Ühel basseinikaldal seisabki mitukümmend poissi reas. Kuival-maal õpitakse alul ujumisliigutusi. Käsil on krool. /…/ Kõlab vile ja kõik hüppavad korraga vette. „Hopp” ja liuglebki poisse kui lutse vees. „Ujuge nüüd kiiresti!” ja poisid tõmbavadki toredalt krooli,“ jutustatakse ujumistreeningutest.
„Suurimaks lõbuks on siiski liugla. See on umbes 2-m kõrgune pehme linoleumiga kaetud liumägi. Hanereas jooksevad kahelt poolt treppidest üles ja siis üksteise järele kiirelt, kiirelt alla viuh! ja sulpsti vette. Liuglemismooduseid on palju: selili, kõhuli, jalad ees, pea ees, istudes, see on vast lust ja rõõm, vägisi kisub ennastki kaasa! Ja kui veel kellelgi ebaõnnestub ta demonstratsioonnumber, siis on nalja palju muidugi teistel. Muudkui tolle hra Havisfiga on häda: tema valvab, et kui kellelgi tuleb „kananahk ihule”, siis saadab kohe veest välja. Basseines muide on läbi voolav vesi ja kord või paar nädalas lastakse nad täiesti tühjaks, et põhjalikumalt puhastada ning vett uuendada,“ selgitatakse lugejale.
Lõunaks võileivad
Kella 1–2 on lõunatund. Lähemal elavad lapsi lähevad siis koju lõunatama, kes aga kaugemalt, otsivad välja kaasa pandud võileivad. Lastepargi peahoones on ka einelaud külmade toitudega. Korraldamisel on aga ka soojad lõunasöögid: supid ja pudrud, mille eest tuleb aga maksta 15–20 senti.
„Õhtupoolikul kella 2-4 jätkub elu lastepargis endises tempos ja lustlikkuses. Kell 4 on ametlikult lõpp, mida tähistatakse ülesrivistumisega ja ühislauluga. Kuid kella 8-ni on veel võimalik lastepargis omapead mängida korrapidaja-kasvataja järelevalvel. Sellegi võimaluse kasutajaid on sadakond. Siis pole aga enam luba kasutada basseine, mis kurvastab enam,“ kirjutab autor.
Pargi peahoonest
Pargi idaotsas asuv lahtise sammasrõduga ühekordne tiibehitis ehk lastepargi peahoone sisaldab peale einelaua ja saali ka juhtkonna tööruume, poiste ja tüdrukute riietehoiuruume, mängu- ja spordivahendite laoruumi ning asutuse juhataja eluruumi, samuti eluruume korraldajale ja ökonomistile. Kõik eluruumid on varustatud veeklosettidega.
Peahoone saal on kirjutaja sõnul nägus, ent seinas on augukesed, sest kõrval asub raudbetoonist kinoaparaadiruum, milles kallihinnaline 2500 krooni maksnud helifilmiaparaat. Vihmaste ilmadega mängitakse saalis ja rõdul koroonat, malet, kabet jms. Vihmastel ilmadel kõlab ka laul. Laulu harrastatakse üldse rohkesti, selle eest hoolitseb abijuhataja hra Martin. Õpitakse ühislaule, matkalaule ja valitud koosseisuga koorilaule. Matku, millest osavõtt on vabatahtlik, on korraldatud Piritale, Kosele ja Lükatile.
Lastepargi tegemised lastele tasuta
Artikli autor selgitab, et lastepark töötab Eesti Spordi Keskliidu Noorte osakonna üldjuhtimisel, hoolel ja murel, kes vastutasid nii pargi sisulise kui ka majandusliku külje eest. Parkide valitsuse poolt oli aga prii vesi, küte ja valgustus.
„Tõesti see park on haruldaselt kaunis, ruumi ja mängimisvõimalusi palju. On teostunud suur, lugupidamist vääriv ettevõte, on päästetud hulgana noid päikesi ja karastavat tegevust janunevaid lapsi kauneimal aastaajal osaltki linna tolmuste tänavate tallamisest. Inimene on terve ja elujõuline vaid siis, kui ta eluvajadused leiavad pidevalt otstarbeka rahulduse, eriti maksab see laste kohta. Siin see kõik on, ja täiesti tasuta kõigile lastele. 1300 on neid noori pargielanikke juba registreeritud, neist iga päev pargis 500-600. Osa olevat sõitnud juuliks maale, augustis nad tulevad jälle. Uusi registreeritakse iga päev. Toimub ka arstlik kontroll, et ei satuks lasteparki nakkushaigusi põdevaid lapsi,“ selgitatakse artiklis põhjalikult.
„Lastepark jääb töötama ka sügiseks ja talveks. Siis hommikupoolikuti töötab saalis lasteaed ja õhtupoolikuti korraldatakse suuremaile klubiõhtuid. Muusika-, mängu-, foto-, lugemis- ja muinasjuturingid. Et saalis on ka kamin, võimaldub korraldada hubaseid „lõkkeõhtuid”, tutvuda kirjanduslike, ajalooliste ja kodanikuõpetuslike küsimusiga jne. Muidugi ei puudu ka kinoetendused,“ rõõmustatakse lugejaid.
„Lastepark pole aga veel kaugeltki valmis. Palju on tarvis muretseda mängimisvahendeid lisaks, mööblit jm.,“ nendib kirjutaja lõpuks.
See 1937. aastal Päevalehes ilmunud artikkel on seda tähendusrikkam, et ka täna on Kadrioru lastepargi peahoone ning selle ümbrus laste päralt. Lastemuuseum Miiamilla jätkab toona alustatud tööd ning pakub lastele mõtestatud vaba aja veetmise võimalusi ning mängulist keskkonda.
