Autor: Toomas Abiline.
1. septembril 2022 täitub kunstnik Anne Järvpõllul 40 aastat päevast, mil ta Tallinna Linnamuuseumisse tööle asus. Vestlesime Annega möödunud aastatest ning toome siin ära kokkuvõtte räägitust.
Anne Järvpõld:
Tegelikult tulin Linnamuuseumisse tööle juba aastal 1976! Tahtsin minna õppima ruumikujundust Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti, kuid ei saanud esimesel katsel sisse. Olen pärit Jõhvist, tulin siis Tallinnasse, et minna ERKI ettevalmistuskursustele ning otsisin tööd. Minu vanaema tundis Linnamuuseumi peavarahoidajat Valli Konsapit (kes oli just Ajaloomuuseumist siia tööle tulnud) ning küsis, kas lapsele on tööd anda…
Mu pensionärist vanaema oli töötanud Ajaloomuuseumis öövalvurina. Olin lapsena sageli Ajaloomuuseumis, koolivaheaegadel kolasin seal kõik kohad läbi. Mul oli kõik nii selge, et vahel tegin külastajatele ekskursioone.
Valli Konsap ütles, et võiksin tulla joonistajaks. Oli vaja inimest, kes joonistaks inventeerimiskaartidele esemetest pilte. Fotodel ei tulnud alati esemete detailid, näiteks peenike graveering välja, need tuli joonistada. Põhiliselt olid need hõbeesemed, klaas ja arheoloogia. Joonistasin pliiatsiga ette ning siis peenikese sule ja tušiga üle.
Esimesel aastal olin muuseumis nooremteaduri kohal, palk oli 60 rubla, kõige madalam palk üldse. Uuest aastast, jaanuarist 1977 mind edutati sekretäriks, sain 5 rubla palka juurde. Õppisin ära masinkirja ja joonistasin edasi Kaupo Deemantiga arheoloogilisi leide. Direktor oli siis Meinhard Teder.
Minu esimene (väga pisike) töölaud asus peavarahoidja toas, kus lisaks Valli Konsapile töötasid veel Aita Raik, Aida Tender ja Mare Kask (kahest viimatinimetatust sai hiljem kultuurimälestiste kaitse osakond). Kõrvalruumis asus klaasi- ja tekstiilikogu hoidja Urve Mankini töölaud. Kolmandal korrusel oli raamatukogu (praegu ekspositsioonisaal) ja teadurite tuba (hiljem kohvik ja praegu pedagoogide ruum) – seal töötasid Linda Alekõrs, Hillar Saha, Elfriede Marran, Helju Kaal, Mall Parmas, Kaupo Deemant, Marju Vilbaste, Anne Golovkova, Ene Heimvell. Keldris oli restaureerimine – Cornelius Tamm, Jaan Märss. Hästi toredad inimesed, targad, vaimukad ja positiivsed.
Ene Heimvell tuli muuseumi mõni nädal pärast mind. Ene esimesel töönädalal tuli majja ajakirjanik, kes tegi Vene 17 hoone keldris, praeguses avatud hoidlas, oma artikli jaoks mõned pildid. Ene rääkis portselanikogust ja mind pandi poseerima ühe suure, madudega kaunistatud vaasiga.
Keldris restaureerijate tööruumides tehti vahel kohvilauda. Valli Konsapi hea õunakoogi retsept on mul siiani alles. Istuti ümber laua ja räägiti mõnusasti juttu, noor inimene kuulas, sest jutud olid ülihuvitavad. Hillar Saha oli eakaim kolleeg, väga huvitav inimene. Ta oli esperanto keele spetsialist, kellel kirjasõpru üle maailma. Saha rääkis mulle kirjastiilide ja fondi valikust. Õpetas, kuidas ajalehe fonti valiti vanasti nii, et peakiri pidi teiselpool tänavat näha olema, ta tõi mulle ka paar kirjanäidiste raamatut. Hästi toetav suhtumine oli.
Suureks mõjutajaks oli restauraator Cornelius Tamm, ta töötas koos Jaan Märsiga. Cornelius Tamme abikaasa Ellen Tamm, kes oli ERKI-s metallehistöö kateedris õppejõud, tegi mulle tarbekunsti erialade töökodades ringkäigu. Mõistsin, et olen vale eriala valinud, otsustasin metallehistöö kasuks ning saingi ülikooli sisse. Õppisin seal viis aastat, 1977–1982 ning mul ei olnud plaanis Linnamuuseumisse tagasi tulla. Õppimise ajal käisin vahel ka Proosal arheoloogilistel kaevamistel joonistamas.
Kui ERKI lõpetasin, ei olnud vabu erialaseid töökohti ning väärismetallide töötlemine eraviisil – ka kunstnikuna – oli keelatud. Valli Konsap võttis minuga ühendust ja küsis, kas tahan tulla Linnamuuseumisse kunstnikuks. Kunstniku kohta veel ei olnud, kuid see oli loomisel. Olin nõus. Linnamuuseum tegi taotluskirja ja ERKI suunamiskomisjon suunaski mind siia tööle. Direktor oli tollal Erik Lätti. Alguses olin nooremteaduri kohal, mis tähendab, et kuigi olin võetud kunstnikutööle, siis teadurina pandi mind ka majavalvesse – pidin õhtul maja üle vaatama, uksed pitseerima (nöörike käis läbi aasade, selle peale plastiliinist plönn, millele vajutati muuseumi pitser), ning vajadusel ekskursiooni tegema.
Kunstniku koht tuli lõpuks 1983. aastal. Joonistamine oli siiski põhitöö, igasugused sildid, näituse etiketid, kõik tuli teha käsitsi. Ja vahel ka ümber teha. 1982 suri Brežnev ja kaasaja ekspositsioonis oli vaja välja vahetada 80 x 80 cm punane tahvel Brežnevi pildi ja tekstiga. Kraapisin Brežnevi maha, kirjad ka, värvisin üle, kleepisin Andropovi pildi ja kirjutasin valge guašiga uued kirjad peale, käsitsi. Peatselt suri Andropov ning sama tahvel tuli taas ümber teha, Tšernenkoks.
Nn sinises saalis (väike madal saal vahekorrusel) tehti vahetatavaid vitriininäitusi. Ajutisi näitusi pandi ka pikka valgesse vitriini kolmandal korrusel, vaheruumi raamatukogu ja saali vahel. Olid nii oma muuseumi, Eesti kunstnike kui ka külalisnäitused. Meenuvad Kaupo Deemanti relvanäitus, klaasinäitus, portselaninäitus, ajalooliste kellade näitus ja mitmed veel. Dagestani rahvakunsti näituse, mida aitasin üles panna, tõi kohale väga värvikas proua, kes rääkis Dagestani elust; oli Merevaigutoa näitus Leningradist, Oleg Sapožnini mänguasjade näitus jpm. Ajutised näitused vahetusid isegi kuu või paari tagant.
Näituste ülespanek oli tore, tööd oli palju, kuid kunagi ei jäänud sa üksinda.”
Näitustega kaasnevalt käis plakatite tegemine, kõik käsitsi. Lõikad foto välja, kirjutad kirjad alla, kleebid kokku ja trükikoda trükib selle kõik ära.
Kirjade tegemiseks oli suled ja tušš või valge guašš segatud PVA liimiga. Töö oli täpne, eksida ei tohtinud. Suuremad tööd telliti ARS-ist. Praegune Fotomuuseum oli juba restaureeritud, seal oli alguses näitustemaja, meenub Valli Konsapi käsitöötsunftide näitus, Zaitsevi moenäitus Moskvast, pitsinäitus Belgiast, ikebana näitused, kirjakunsti näitus jpm. Seltskond oli noor, peod olid lõbusad, tantsiti, jutud olid väga vaimukad. Ajaloomuuseumist käis pidudel külalisi. Elu oli huvitav, alati tempo peal!
1988–1996 oli mul töös pikem paus, sündisid lapsed, olin nendega kodus. 1996. aastal algas kolmas periood minu muuseumitöös. Direktor oli siis Maruta Varrak, suurepärane juht, kes oskas inimesi siduda, olla tähelepanelik ja lugupidav iga töötajaga.
Jagasin kunstnikukohta Krista Leplandiga. Muuseumis oli toimunud tehniline revolutsioon! Asutuses oli kokku kaks arvutit, üks oli sekretäril ning teine kunstnikel. Meil oli arvuti Kristaga kahepeale. Kogu Tallinna Linnamuuseumi peale oli üks e-maili aadress: lmuuseum@online.ee, põhiline dokumendiedastus toimus faksiga, mis alatasa tõrkus. Õppisin tekste kujundama Wordis, hiljem osteti kunstnikele kujundusprogrammiks Corel. Hakkasin küljendama trükiseid, õppisin töö käigus. Kuna Corel ei võimaldanud teha trükifaili, siis see tehti trükikojas.
Linnamuuseumis oli kaks näitust aastas, üks avati kevadel, teine jõulude ajal, Fotomuuseumis samuti kaks. Näituste ülespanek oli tore, tööd oli palju, kuid kunagi ei jäänud sa üksinda. Kolleegid olid uudishimulikud, käisid kogu aeg vaatamas ja kui vaja, siis ka aitasid. Enne avamist olid kõik abiks. Hästi hea õhkkond oli alati nende näituste ülespanekuga.
1. 
2. 
3. 
4. 
5. 
6. 
7. 
8.
2. Krista Lepland, Malle Jürgenson ja Anne Järvpõld – kolm TLM kunstnikku.
3. Krista Lepland, Toomas Abiline, Jaan Märss ja näitust ehitamas.
4. Anne Järvpõld, noor abiline Susanna ja Jaan Märss ehitamas.
5. Anne Järvpõld, ja Jaan Märss lambaaedikus.
6. Toomas Abiline, Krista Lepland, Inna Seinre, Anne Järvpõld, Enel Tani, Jaan Märss ja Sulev Mäeväli sünnipäev Vene 6 saalis.
7. Merike Metsna, Krista lepland ja Anne Järvpõld Vene 17 varakambris e Mustpeade saalis.
8. Reet Priilaht, Anne Järvpõld ja Mall Parmas näituse avamisel E. Vilde muuseumis.
Linnamuuseumi püsiekspositsiooni tegemine oli pikk protsess, mis valmis 2001. See näitus on väga hästi ajale vastu pidanud ja kuigi mõned materjalid on amortiseerunud, on see sisuliselt ja kujunduslikult väga hea näitus. Pidi üles jääma kümneks aastaks, nüüd on kaks korda oma eluea ületanud.
Mu enda töödest võin rahul olla Johannes Mülberi näitusega Fotomuuseumis. Korraga valmisid näitus ja raamat. Näitusel oli kaks kuraatorit, Mall Parmas ja Betty Väljaots. Samuti Aino Lepa arheoloogianäitusega, kus olid Pirita kloostri ja Proosa kalmevälja väljakaevamist leiud. Samuti Urve Mankini näitusega “Rätsepmeister Mihkel Bach Pikalt tänavalt”, mis oli ühe Tallinna tuntud rätsepatöökoja muuseumisse jõudnud varustuse väljapanek. Samal ajal tehti muuseumi keldris ka avatud hoidlat.
Alati meeldisid mulle ühised õppereisid ja väljasõidud. Need reisid on väga väärtuslikud, siis on mõte vaba, näed palju ja tekivad ka head ideed. Sellist vaba õhkkonda, kus mõte lendab, ma igatsen, küllap siis saab ka midagi head teoks.
Anne, Lilian Juhkam ja Kristiina Hiiesalu 
Jõulupidu 2011 
Anne ja Lilian Juhkam, TLM kunstnikud 
Tallinna Linnamuuseumi ühispilt 2007
Mis on linnamuuseumi väärtus, mis mind on kinni hoidnud? See on väga hea küsimus! Ma olen metallikunstnik ja tahtnud alati oma eriala teha, kuid midagi on mind hoidnud muuseumis. Kui lapsed olid väikesed, siis muuseum oli vastutulelik, sain kombineerida nii, et töö oli tehtud ja lastega kõik korras. Kui muuseumis oli kiire aeg, siis ütlesin lastele naljapärast, et haigeks jäämine on keelatud ja nad olidki terved.
Olen õppinud olema multifunktsionaalne. Elu muuseumis läks siis eriti huvitavaks, kui hakkasin tegema näitusi ja raamatukujundusi – need asjad mind võluvad ning hoidsid mind siin. Linnamuuseum on omaette fenomen, ma ei oska seda seletada, see on selline salapärane asi. Kes seda mõistavad, need jäävad, kes on läbikäigul, need tulevad ja lähevad. Need ajaloolised hooned, milles töötame, need varad, see on suur väärtus ja osa linnamuuseumi fenomenist!
Soovin, et muuseumis oleks ühtsustunne, et ei oleks sisemist konkurentsi ja viltu vaatamist. Kui kellelgi on raske, siis inimesed märkaksid seda, et inimlikkus ei kaoks.
Anne Järvpõlluga vestles Toomas Abiline
Fotod: Tallinna Linnamuuseum ja erakogu
