Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes uus rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

KUUES LUGU. TÄIESTI TÄIUSLIK VÄLJAPANEK.

“Räägin muuseumist nii, nagu olen ise selle enda jaoks avastanud.“

Juba mõnda aega plaanin naisteajakirja tellimuse lõpetamist, aga iga kord nad üllatavad millegagi ja ikka tore on, kui midagi postkasti pannakse – eriti tänapäeval, kui keegi paberkirju enam ei saada. Eelmine kuu avaldas peatoimetaja, et „täiuslik kuulub muuseumi – ja see tundub kole igav elu”.

Võtsin neid sõnu ilmselt isiklikult ja veidi kurvastasin, aga tegelikult rebisin need laused ju kontekstist, nii nagu „Ristija Johannese pea” on eraldatud raekoja pingiotsa küljest ning koos „Veronika rätiga” linnaelumuuseumi ekspositsiooni üles pandud. Me isegi ei tea nende algset päritolu täpselt. Igal juhul on asjad me majas tõesti täiuslikud, kaasa arvatud ammendav õpetus Revelisse pääsemiseks Liivimaa saartest möödaloovimise kohta (A Perfect Description of Lifland abovt Revel and etc).

Võite kindlad olla, vaja vaid kohale tulla ja vaadata! Populaarses kultuurisaates soovitas nõutud filminäitleja just muuseume külastada, kuna need on paari aastakümne jooksul märkimisväärselt edasi arenenud. Miskipärast meenub Priit Pedajase lausutud laul: „Üks väga vana rahvas meid tervitas aegade tagant. Ta ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees. Ja seda õnne kuuldes me silmad olid vees”.

Ajakirjast ilmus juba järgmine number. Minu postkasti täidavad reklaamlehed, mida mu isa alati põhjalikult läbi töötas – kirgliku sugupuu-uurimise kõrval. Isa on jäänud minevikku, aga alatiseks meelde. Asjad linnamuuseumis kestavad ka pärast meid – küll võib muutuda väljapanek. Niisiis, kiirustagem!