Auli ekspositsiooniampsud: Unustatud kondid

Autor: Auli Tohv

Siit jätkub muuseumi lugudes uus rubriik, kus sõna saab kolleeg ja ilusa eesti keele väärtustaja, Tallinna linnaelumuuseumi külastusjuht Auli Rõõmus Tohv.

VIIES LUGU. UNUSTATUD RELIIKVIA.

Räägin muuseumist nii, nagu olen ise selle enda jaoks avastanud.

Meie väljapaneku ühed tähelepanuväärsemad museaalid on inimluud, mis toodi Piritale kloostri asutamise puhul Rootsist birgitiinide emakloostrist. Nüüd viidi osa säilmeid Nigulistesse näitusele, meie majja jäi vaid käsivarreluu 10.-12. sajandi vahelisest ajast. Vanim luujäänus, mis pärineb Turu toomkiriku uurimuse kohaselt 5.-6. sajandil elanud isikult, on praeguseks jõudnud tagasi Piritale. Uuemate puhul on aga ilmselgelt tegemist unustatud kontide kättemaksuga (mõjusamaid motiive möödunud sajandi tüvitekstis „Muumitrolliraamat”). Ometi viime pühakuluude juurde koolilapsi ja külastajaid igal võimalikul juhul ning valgustame nende imettegevat toimet. Ilmselt oleme hoopis üldiselt minetamas väärtusi, mida keskajal peeti märksa enesestmõistetavaks. Meie reliikvia on ju vabadus. Ehk ongi neil säilmetel kirikus parem koht. Meile jääb teadmine, et nad tulevad tagasi. Nagu Aino Kallase kappki, mis pärineb küll märksa hilisemast ajast ja troonib praegu õiguskantsleri kantseleis avatud näitusel teiste sisustuskaunitaride keskel.

Pirita kloostri reliikvia. 
Foto: Stanislav Stepaško (Raamatust “Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks” Tallinn 2017) 
Pirita kloostri reliikvia.