Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

Nüüd, kus jõuluaeg on käes, otsustasime teiega jagada lugu, mis puudutab omamoodi kingitust – ja sellisena märkimisväärset. Enamik meie lugejaid, isegi kui nad teavad vähe Taani-Eesti ühisest ajaloost, on kuulnud midagi sellest, et kuningas Valdemar IV Atterdag müüs Eesti hertsogiriigi 1346. aastal Saksa Ordule. Nagu me aga juba eelmises blogipostituses mainisime, püüdsid tema järeltulijad hertsogiriigi üle kontrolli taastada. Pärast asja lähemalt uurimist sai üha selgemaks, et see pingutus ei jätkunud mitte ainult Margrete I (suri 1412), Erik VII (1396–1439) ja Christoph III (1440–1448) valitsemisajal, vaid jäi päevakorda ka 16. sajandil. Siiski olime mõnevõrra hämmeldunud, kui sattusime Püha Rooma keisri Charles V (1500–1558) väljastatud privileegile, mille ta andis oma vennale, Taani kuningas Christian II-le (1513–1523). See dokument avastati Christian II arhiivi jäänustest, mis olid jõudnud Münchenisse. Seal avastas selle 1827. aastal Taani ajaloolane Holger Reetdz.

Keiser Karl andis selle privileegi välja 1521. aasta juulis Christiani Flandria visiidi ajal, kus Taani kuningas tahtis lahendada lubatud, kuid väljapaistva kaasavara küsimuse, mille ta oleks pidanud saama keisri õe Elisabethiga abielludes 1515. aastal. Keiser oli algselt kaasavara andmisest keeldunud, kuna Christian kohtus oma hollandlasest armukese Dyvekega ka pärast seda, kui ta oli Elisabethiga abiellunud. Kuna Dyveke oli aga surnud ja maetud, pidas Christian sobivaks, et kaasavara makstaks täies ulatuses.

Kui ta oleks raha saanud, oleks ta saanud palgata palgasõdureid, kellega ta oleks saanud täielikult rahustada Rootsi, mis oli eelmisel aastal Christiani kontrolli alla sattunud. Karl V, kellel oli alati rahapuudus, ei tahtnud ega saanud maksta. Christian oli pettunud ega tahtnud Flandriast tühjade kätega lahkuda, seega esitas keiser talle eelmainitud dokumendi. Selle kirjaga kinnitas ta Christiani õigusi mitte ainult Holsteini hertsogkonnale ja ümbritsevatele aladele, vaid ka tema õigusi vabale ja keiserlikule Hamburgi linnale. Lisaks kinnitas keiser kõik õigused, mis Christiani esivanematel olid olnud Lübeckis ja kogu Saksamaal. Aga mida see tähendab? Kas keiser kinkis Christianile sellega tõeliselt kuningaväärilise kingituse? De facto blanco tšeki, mis kinnitas Christiani õigusi mitte ainult suurele osale Põhja-Saksamaast, vaid ka Läänemerele, sealhulgas Liivimaale? Meil ​​on sellise dokumendi kohta teatav pretsedent.

Christiani esiisa Valdemar II (1202–1241) oli 1214. aastal saanud keiser Friedrich II-lt (1212–1250) privileegi, millega ta loobus kontrollist taanlaste poolt vallutatud alade üle Elbe ja Elde jõgedest põhja pool. See ei kehtinud mitte ainult Holsteini kohta, vaid Friedrich loovutas ka Taani kuninga kontrolli all olevad slaavi maad Mecklenburgis ja Pommeris. Kuigi Valdemar II pidi aastatel 1226–1227 nende territooriumide üle kontrolli loovutama, püsisid mälestused tema vallutusest alles, kuna 16. sajandiks oli Valdemar II oma arvukate vallutuste tõttu tuntud kui Valdemar Võidukas.

Aga kas see võiks tähendada, et Karli kirja vermiti ka Taani kuninga nõuded Eestile? Lõppude lõpuks oli Karl keisrina ka Liivimaal vürstlike piiskoppide lääniisand ja Saksa Ordu valitses ülejäänud Liivimaad keisri ja paavsti välja antud hartade alusel. Keiser ei kavatsenud mingil juhul Christiani õigusi aktiivselt maksma panna, kuid Taani kuningas võinuks ehk kasutada keiserlikku kirja tõendina keisri toetusest oma käimasolevates vaidlustes Saksa Orduga ning proovida selle dokumendi abil Põhja-Eestit tagasi nõuda. Saksa Rüütlid oleksid seejärel tõenäoliselt püüdnud Christiani keiserlikke nõudmisi tõrjuda, kinnitades Eestimaa müüki keiser Ludwig IV (1314-1347) poolt aastast 1346 ja paavsti poolt.

Kuid kuna Christianil tekkisid nii Rootsis kui ka kodus üha suuremad probleemid ja ta oli 1523. aastal eksiili sunnitud, ei olnud tal aega oma privileegide maksmapanemiseks ega isegi nende kehtivuse vaidlustamiseks kohtutes. Oleks olnud huvitav näha, milline oleks olnud kohtuotsus – või milliseid järeleandmisi Christian oleks privileegist saanud.