Carlsbergi stipendiaadid 14: Ootamatud liitlased? Saksa ordu Liivimaa haru läbirääkimised Taani kuninga Baieri Christofferiga Novgorodi-vastase liidu asjus

Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung

Saksa ordu alustas 1443. aasta sügisel sõda Novgorodi vürstkonna vastu. Rünnakut juhtis Kirde-Saksa kõrgaadlik – Kleve junkur Gerhard, keda võib ka pidada sõja põhjustajaks. Kui junkur Gerhard 1438. aastal läbi Novgorodimaa reisis, langes tema tõlk mõrva ohvriks. Noor isand pidas seda tapmist oma au haavamiseks ja tahtis selle eest lahingus kätte maksta. Tal õnnestus veenda Saksa ordu rüütleid Liivimaal alustama Novgorodi-vastast sõda pelgalt selleks, et ta saaks taastada oma au rünnakuga Novgorodi vastu. See “rüütellik tegu” algatas viie aasta pikkuse sõja, mis lõppes viigiga 1448. aastal

Novgorodil olid üpriski pingelised suhted Rootsi kuningriigiga. Põhjuseks piiritülid Karjalas ja Ingerimaal. Vastavalt mõtteterale “minu vaenlase vaenlane on minu sõber”, võis Saksa ordu pidada Taani, Rootsi ja Norra kuningat Baieri Christofferit (1440–1448, Norras alates 1442) enda jaoks enesestmõistetavaks liitlaseks Novgorodi vastu.

Põhja- ja Kesk-Ida-Euroopa 15. sajandil
Allikas: Wikimedia Commons

Oma eelnenud postitustes keskendusime Taani kuningate nõudmistele saada Põhja-Eesti tagasi oma võimu alla. Ometigi ei tähendanud need nõudmised, et Taani kuninga suhted Saksa orduga oleksid alati olnud pingelised. Täpselt vastupidi, alates aastast 1423 kuni 1450. aastateni olid Taani kuningal vägagi tihedad sidemed Saksa ordu kõrgmeistriga.

Niisiis, kui kuningas Christoffer 1444. aastal Rootsis viibis, saabusid tema palge ette Saksa ordu Liivimaa maameistri saadikud. Nad palusid kuningal keelata oma alamatel kauplemine Novgorodiga, millega kuningas ka kohe nõustus. Samuti palusid nad kuningal mitte pikendada vaherahu Novgorodiga. Selles küsimuses võttis kuningas aga endale mõtlemisaega. See saatkond pani aluse edasistele kõnelustele. Christoffer kutsus Liivimaa maameistri saadikud 1446. aasta jaanipäevaks Stockholmi, kus pidid samal ajal toimuma ka kuninga läbirääkimised Novgorodi saadikutega vaherahu pikendamise asjus. Selle teise saatkonna tulemuseks oli esialgne liidulepe Christofferi ja Saksa ordu Liivimaa haru vahel. Plaanis oli korraldada 1447. aasta juunis samaaegne rünnak Novgorodi vastu nii Soomest kui ka Eestist.

See liidulepe jäi aga ratifitseerimata ning Christoffer ei astunud sõtta Novgorodi vastu. Miks see siis ära jäi? Saksa ordu haru Liivimaal oli vaieldamatult huvitatud liiduleppest Christofferiga, sest neil ei olnud leida ühtegi muud liitlast Novgorodi vastu. Niisiis pidi see olema Christoffer, kes meelt muutis ja liiduleppe ratifitseerimata jättis.


Kaasaegne joonistus kuningas Christofferist, tundmatu autor
Allikas: Wikipedia

Kuningas Christoffer oli ilmselt lootnud, et liiduga liitub ka Saksa ordu kõrgmeister. Nagu meie lugejad juba kindlasti teavad, oli kõrgmeister kogu Saksa ordu juht, kes administreeris otseselt ordu valduseid Preisimaal. Suur osa Liivimaa meistri ja Taani kuninga vahelisest suhtlusest käis tegelikult üle kõrgmeistri – need kaks ülal kõneldud Liivimaa meistri saatkonda Christofferi juurde olid pigem erandlikud. Niisiis võis Christoffer eeldada, et Saksa orduga sõlmitud liidulepe hõlmab Liivimaa ordumeistri kõrval ka kõrgmeistrit.

Kõrgmeister ei soovinud aga sellest liidus osaleda. Ka Liivimaa ordumeistri ja Christofferi liidule andis ta vaid vastumeelselt oma heakskiidu. Mis huvi võis Christofferil olla liidu vastu Saksa ordu kõrgmeistriga, kes valitses Preisimaal? Ja miks oli kõrgmeister liiduleppe vastu?

Christofferi peamised poliitilised mured ei olnud Liivimaa või Novgorodiga. Tema suurimaks murekohaks oli tagandatud kuningas Pommeri Erik (valitses 1396–1439), kes oli tõmbunud Gotlandi saarele ja keeldus tunnustamast Taani, Rootsi ja Norra kroonide kaotamist. Erik pidas Christofferi vastu sissisõda Läänemerel – teisisõnu toetas ta piraate, kes ründasid Põhjala kuningriikidesse suundunud kaubalaevu. Niisiis häiris kahe kuninga vastasseis tõsiselt hansakaubandust Läänemerel. Saksa ordu kõrgmeister püüdis lahendada Christofferi ja Eriku konflikti diplomaatiliste meetmetega.

Liivimaa ordumeistri vajadus Novgorodi-vastase liitlase vastu andis Christofferile mõtte, et kui ta sõlmib Saksa orduga seesuguse liidu, milles osaleb ka kõrgmeister, siis võivad asjalood Gotlandi küsimuses võtta temale soodsa pöörde. Ta võis loota, et liit kõrgmeistriga annab talle piisavalt poliitilist kaalu sundida Erikut Gotlandilt lahkuma ja loobuma oma taotlustest Skandinaavia troonidele. Kõrgmeister oli seevastu ettevaatlik ega tahtnud diplomaatilise olukorra teravnemist. Ta eelistas jääda Eriku ja Christofferi konfliktis neutraalseks. Niisiis, kui Christofferile sai selgeks, et ta ei suuda veenda kõrgmeistrit Novgorodi-vastase liiduga liituma, siis kadus tal ka omapoolne huvi Novgorodi-vastase liidu täideviimiseks. See võis olla põhjuseks, miks Christoffer ei ratifitseerinud oma liidulepet Saksa ordu Liivimaa haruga.