Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

1245–1246. aasta talvel asutas paavst Innocentius IV uue peapiiskopkonna Läänemere idaosas. Preisimaa, Liivimaa ja Eestimaa peapiiskopkond oli mõeldud hõlmamaks neid üheksat piiskopkonda, mis ei kuulunud veel ühegi peapiiskopkonna juurde: Kulmi, Warmia, Pomeasania, Sambia, Kuramaa, Semgallia, Riia, Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondi. Esimene Preisimaa, Liivimaa ja Eestimaa peapiiskop oli Albert Suerbeer (1245–1273, alates 1253 Riia peapiiskop). Äsja asutatud kirikuprovintsi peapiiskopina ei olnud Albertil esialgu iseenda piiskopkonda – ta pidi selle endale kas ise asutama või siis saama piiskopiks ühes ülal loetletud üheksast piiskopkonnast. Oma piiskopkonna puudumine tähendas aga seda, et Albertil puudus esialgu püsiv sissetulek.

Albert Suerbeeri abistamiseks nimetas paavst ta oma legaadiks Preisimaale, Liivimaale ja Eestimaale, aga ka Holsteini, Gotlandile, Rügenile ja Venemaale (1246–1250). Paavsti legaadina oli ta paavsti täievoliline esindaja neis piirkondades. Tal oli õigus lahendada kiriklikke tülisid, mis ohustasid misjonitööd Läänemereruumis. Paavstliku administratsiooni jaoks olid legaadid tavapäraseks vahendiks tugevdamaks paavsti sidemeid kristlaskonna kaugemate piirkondadega, kuhu paavst ise reisida ei saanud. Albert Suerbeerile püsiva sissetuleku andmiseks nimetas paavst ta lisaks veel Lübecki piiskopkonna administraatoriks – sisuliselt ajutiseks piiskopiks. Albert elas Lübeckis aastani 1254. Oma legatsioonipiirkonnast külastas ta sel ajal, kui ta oli paavsti legaadiks (1246–1250) üksnes Holsteini. Läänemere idakaldale jõudis Albert esmakordsel aastal 1254, kui temast sai Riia peapiiskop.

Taani ajaloolaste arvates nimetati Albert legaadiks selleks, et edendada misjonitööd Läänemereruumis ja tagamaks, et ristisõdijad saavad rahus purjetada Lübeckist Liivimaale ja tagasi. Tema ametisse nimetamine põhjustas ometigi omaaegses Taanis ärevust ning mõne aja pärast esitas Lundi peapiiskop Uffe (1228–1252) paavstile Alberti tegevuse kohta kaebuse. Millega oli Albert siis Uffet ärritanud?

Aastal 1247 nimetas Albert Suerbeer ühe Dietrichi nimelise frantsiskaani munga Virumaa piiskopiks. Virumaa piiskopkonna oli aastal 1220 asutanud Lundi peapiiskop Andreas Sunesen ja seega kuulus see Lundi peapiiskopkonna alla. Virumaa piiskopkonna olemasolu lõppes 1220. aastatel, kui Mõõgavendade ordu ning Riia ja Tartu piiskopid vallutasid kõik Taani valdused Eestimaal. Kui Taani kuningas Valdemar II 1238. aastal Stensby lepinguga Põhja-Eesti taas oma valdusse sai, siis otsustati, et Taani võimu aluses Põhja-Eestis pole vajadust kahe erineva piiskopkonna jaoks. Peapiiskop Uffe andis Virumaa piiskopkonna üle Tallinna piiskopile Thorkillile (1240–1260). Kahjuks ei kaotatud Virumaa piiskopkonda ametlikult ära. Esialgu pidi see kuuluma Thorkillile vaid ajutiselt.

Albert Suerbeer oli ilmselt kusagilt teada saanud, et kunagi oli olnud olemas Virumaa piiskopkond ja et hetkel ühtegi Virumaa piiskoppi ametis ei ole. Kuigi paavst ei olnud andnud Albertile õigusi teiste peapiiskopkondade hulka kuuluvate piiskopkondade üle, nimetas too sellest hoolimata Virumaale piiskopi.

Lundi peapiiskop Uffe pidas seda enda õiguste tõsiseks rikkumiseks. Taani administratsioon Põhja-Eestis oli ettevaatlik igasuguse sekkumise osas, mis võis ohustada Taani võimu Eestimaa hertsogkonna üle. Oli ju piirkond alles hiljuti tagasi Taani kuninga ja Lundi peapiiskopkonna võimu alla tulnud. Niisiis, kui Albert Suerbeer tahtis misjonitöö edendamiseks Taani administratsiooniga Eestis koostööd teha, ei saanud ta käituda niivõrd hoolimatult ja nimetada Virumaale piiskopi. Ta oleks pidanud olema diplomaatiline ja austama Lundi peapiiskopi ja Tallinna piiskopi õigusi. Me ei tea täpselt, mis järgnevalt juhtus, aga eeldatavasti kirjutas Uffe esmalt selles asjas Albertile kaebuse. Uffe kiri pole säilinud, nii et selle sisu me täpselt ei tea. Küll aga teame me Alberti vastust.

Albert ei kavatsenudki taanduda ega isegi Uffe ees vabandada – selle asemel kutsus ta Taani peapiiskopi enda ette ja nõudis, et Uffe annaks vastust Alberti legaadivõimu eiramise eest. Uffe aga pöördus seepeale omapoolse kaebusega otse paavst Innocentius IV poole. Novembris 1248 kirjutas paavst Uffele rahustava kirja, teatades, et paavstil ei olnud kunagi plaanis sekkuda Uffe asjadesse Põhja-Eestis ning – kuigi seda otseselt ei öeldud – peapiiskopil ei ole vaja muretseda ka Alberti kohtukutse pärast. Kas paavst oli alahinnanud Albert Suerbeeri agarust või seda, kuivõrd kergelt võisid Liivimaa õrnad võimusuhted tasakaalust välja minna ning piirkond kaosesse langeda?

Me lihtsalt ei tea. Paavstil oli ilmselt vaid väga hämar arusaam Eestimaa asukohast ja suurusest ning sellest, millised piiskopkonnad seal paiknesid. Kavalad piiskopid ja legaadid – nagu näiteks Albert Suerbeer – aga ka vaimulikud rüütliordud kasutasid seda kindlate teadmiste puudumist paavsti kuurias tihti oma huvides ära.

Samal ajal oli Albert Suerbeer sattunud tülli ka Saksa orduga, kes ei lubanud tal end Preisimaal sisse seada. 1249. aastaks oli Albert astunud juba paljudele varvastele, kuid ei olnud samas midagi erilist saavutanud. Ta jätkas Saksa ordu ahistamist, määrates kiriklikke karistusi isegi Preisimaale sõitnud ristisõdijatele. Viimaks sai paavstil küllalt – Albert kutsuti tagasi ning septembris 1250 võttis paavst Albertilt legaadivolitused Holsteinis, Rügenil, Gotlandil, Preisimaal, Liivimaal ja Eestimaal. Järgmisel aastal veensid kuuria diplomaadid Albertit orduga ära leppima. Saksa ordu tõotas austada tema õigusi niikaua, kui Albert hoidub vaenutegutest ordu vastu ja toetab ordu ristisõda.

Riia piiskop Nikolause surmaga 1253. aastal vabanes peapiiskop Alberti staatusele sobiv, suur ja jõukas piiskopkond. Albertist sai Riia piiskop ja sellest hetkest peale hakati Preisimaa, Liivimaa ja Eestimaa piiskopkonda kutsuma Riia peapiiskopkonnaks.

Albert Suerbeer ei loobunud kunagi väitest, et Virumaa piiskopkond kuulub tema peapiiskopkonna hulka. Alberti poolt piiskopiks nimetatud Dietrich kutsus end Virumaa piiskopiks kuni oma surma u 1282, kuigi ta veetis kogu oma elu Saksamaal ega käinud kunagi Eestis. Samal ajal sai tegelik Virumaa piiskopkond aegamisi osaks Tallinna piiskopkonnast. Tallinna piiskopkond aga jäi Taani kirikuprovintsi osaks isegi pärast Lundi peapiiskopkonna kaotamist 1536. aastal seoses reformatsiooniga Taanis. Tallinna katoliiklik piiskopkond eksisteeris aastani 1565, mil Rootsi administratsioon Põhja-Eestis nimetas Eestimaa kubermangu jaoks ametisse luterliku piiskopi.