Autorid: Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung
Kui ajaloolased kirjutavad (või räägivad) Põhja-Eestist Taani võimu all 13. ja 14. sajandil, siis kipuvad nad nende alade kohta kasutama nimetust “Eesti hertsogkond”. Sel moel rõhutavad ajaloolased, et Põhja-Eesti ei kuulunud päriselt Taani kuningriiki, vaid moodustas omaette hertsogkonnaa, mis kuulus Taani kroonile – see tähendab, et Taani kuningas oli ka Eesti hertsog ja valitses Eestit mitte kuninga, vaid hertsogina. Ent Taani kuningas kasutas küll Eesti hertsogi tiitlit, kuid nimetust “Eesti hertsogkond” kasutati 13. ja 14. sajandil väga harva. Aga kuidas kutsusid tollased inimesed siis Taani valdusi Eestis?
Enamasti nimetas Taani kuningas oma sealseid alasid lihtsalt Eestiks, ehkki ta valitses ainult osa sellest. Territoriaalsete nimede selline ebamäärane kasutamine oli keskajal üsna tavaline. Taani kuninga ametlik tiitel oli “taanlaste ja slaavlaste kuningas”, mis rõhutas tema valitsemist vähemalt mõne lääneslaavlastega asustatud maa – näiteks Rügeni vürstiriigi üle, kuid see ei tähendanud, et ta olnuks kõigi slaavlaste kuningas. Seega on küsimus, kas Eesti kasutamine sellel ebamäärasel kujul Taani kuninga poolt võis panna Saksa ordut ning Tartu ja Saare-Lääne piiskoppe, kes sel perioodil samuti Eesti alasid valitsesid, end pisut rahutuna tundma. Mistahes põhjusel nimetasid nood Põhja-Eesti lõunanaabrid neid alasid sageli lihtsalt “Taani kuninga valitsetud maadeks”.
Taani maad koosnesid kolmest Eesti muinasmaakonnast – Revala, Harju ja Viru – ning mõnikord ühendati mõne muinasmaakonna nimi (või nimed) mingil põhjusel Eestiga. Näiteks “Eesti ja Viru” või “Eesti, Harju ja Revala” või “Revala ja Eesti”. Alati pole selge, miks 13. sajandi inimesed neid nimesid nii erinevates kombinatsioonides kasutasid. Miks nad ei loetlenud lihtsalt kõiki neid kolme väiksemat Põhja-Eesti piirkonda?
Teine Põhja-Eesti levinud nimetus oli terra Revaliensis, mida on tegelikult üsna keeruline tõlkida. Terra Revaliensis võis tähendada “Tallinna maad”, sest Tallinna linnuses asus Taani asevalitseja. Kuid see võis tähendada ka “Revala maad”. Tõlkeprobleemiks on, et nii Tallinna kui ka Revalat kutsuti 13. sajandil ladina keeles kirjutatud tekstides sama nimega – Revalia. See tähendab, et Tallinna ja Revala vahel pole alati kerge vahet teha. Kuid siin tuleb jällegi meeles pidada, et 13. sajandi taanlaste ja sakslaste jaoks oli Tallinn „Revala linn”, mistõttu võib olla mõttekas tõlkida terra Revaliensist „Revala maaks”.
See nimerohkus annab meile teada, et Põhja-Eestit ei peetud Taani valitsemise ajal hertsogkonnaks, vaid pigem piirkonnaks, mida valitses Taani kuningas. Kuid kas see tähendab ka, et Taani ja Põhja-Eesti vahelised ühendused olid tugevamad, kui seni ette kujutati? Just seda küsimust tahame oma edaspidi lahti harutada.
