Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung
Mõni aeg tagasi kirjutasime siin blogis Taani Eesti valduste nimedest 13. ja 14. sajandil. Meie lugejad ja jälgijad ilmselt teavad, et Eestimaa hertsog oli üheks Taani kuninga tiitlitest aastatel 1269–1346. Kuid üks Eestimaa hertsog oli olemas veel enne seda – isik, kelle ajaloolased on tihti ära unustanud.
Kõige esimene Eestimaa hertsog oli Knud – Taani kuninga Valdemar II ja Rootsi üliku Helena Guttormsdotteri, Taani üliku Esbern Snare (eluaastad 1127–1204) lese vallaslaps. Ta sündis arvatavasti 1205. aastal ja oli Valdemar II teine poeg. Kuna Knud koos tema vanema poolvenna Nielsiga olid abieluvälised lapsed, ei olnud neil õigust Taani troonile tõusta. Muus osas näib Valdemar II olevat kohelnud neid võrdselt oma abieludest Böömimaa Dagmari (1205–1212) ja Portugali Berengariaga (1214–1221) sündinud poegadega. Ta andis neile valitseda osi Taani kuningriigist. Niels sai Hallandi krahviks (1216–1218) ja Knud Eestimaa hertsogiks.
Valdemar II alustas Eesti ristisõjaga 1219. aasta suvel, tegi 1220. aasta suvel teise sõjaretke Põhja-Eestisse ja vallutas 1222. aastal Saaremaa. Seal viibides õnnestus kuningal lahendada vastuolud oma rivaalidega ristisõjas Eesti alade üle – Riia piiskopi Alberti (1199–1229) ja Mõõgavendade orduga. Naastes 1222. aasta sügisel Taani võis Valdemar eeldada, et tema võim suure osa Eestimaa üle on piisavalt kindel, et selle võib pojale üle anda. Kuigi Eestimaa hertsogkonna asutamise ja Knudi hertsogiks nimetamise aeg ei ole teada, on siiski tõenäoline, et see juhtus millalgi 1222. aasta sügise ja 1223. aasta maikuu vahel.
Knudi valitsusest Eestimaa hertsogina on väga vähe teada. Tema võimuaeg siin unustati suuresti juba 13. sajandil. Ainus kroonika, kus mainitakse Knudi Eestimaa hertsogina on „Ribe kiriku kroonika“. Kirjutades Ribe piiskopi Tuve (1214–1230) viibimisest Tallinnas 1222. ja 1223. aasta talvel ja misjonitöö juhtimisest eestlaste seas, mainib kroonik, et kui Tuve 1223. aasta kevadel või suve alguses Taani naasis, jättis ta Tallinna Eestimaa hertsogi Knudi kätesse. Nähtavasti viibis Knud 1223. aastal Tallinnas. Tema ainus teadaolev tegu Eestimaa hertsogina oli Ojamaal asunud Gudvalla ehk Roma tsistertslaste kloostrile maavalduste annetamine Põhja-Eestis. Seda annetust Ojamaa tsistertslastele võib pidada noore hertsogi vagadusaktiks, aga samas ka vahendiks edendada oma võimu all elanud eestlaste ristiusustamist.
Knud sai Eestimaa hertsogiks väga keerulisel ajal nii Taani kuningriigi kui ka Taani võimu jaoks Eestis. Mais 1223 võttis Schwerini krahv vangi Taani kuninga Valdemar II ning tema poja ja kaaskuninga Valdemar Noorema (valitses 1219–1231). Valdemar II vabanes 1225. aasta detsembris ja Valdemar Noorem alles 1226. aasta lihavõtete ajal. Juba talvel 1222-1223 puhkes Saaremaal Taani võimu vastane ülestõus, mis levis kiirelt üle Eesti. Kevadeks oli kogu Eesti ala taas eestlaste võimu all, ainsaks erandiks oli Taani administratsiooni kätte jäänud Tallinn. Selles olukorras asusid endised vaenlased – taanlased ning Mõõgavendade ordu, Riia piiskop ja Tartu piiskop – eestlaste taas-allutamiseks koostööd tegema. Kui see oli õnnestunud, läksid nad taas omavahel tülli. 1226. aastal puhkes juba sõda Taani võimude ning Mõõgavendade ordu, Riia piiskopi ja Tartu piiskopi vahel. Järgmiseks aastaks olid mõõgavennad ja piiskoppide väed vallutanud juba kõik Taani valdused Eestis.
Meil puudub igasugune teave Knudi osalusest neis sündmustes. Kuigi ta näib olevat olnud 1223. aasta suvel Eestis, võis ta siin viibida vaid lühidalt. Võib-olla sõitis ta kohe Taani tagasi, kui oli kuulnud oma isa vangistamisest. Me lihtsalt ei tea. Kuigi Eestimaa läks kaotsi, kandis Knud Eestimaa hertsogi tiitlit edasi kuni aastani 1232, mil ta isa nimetas ta Blekinge hertsogiks.
