Stefan Pajung & Mihkel Mäesalu

Ajaloolased on pööranud tähelepanu Taani vaimulike tegevusele Eestis. Tunduvalt vähem on teada aga Eesti alade vaimulikest, kes liikusid teises suunas ja saabusid keskajal Taani. Seega asusime me välja selgitama, mis ulatuses seda juhtus ning sukeldusime selle teema Taani allikatesse. Nagu keskaja uurimise puhul ikka juhtub, ei saa midagi täpset öelda nende inimeste päritolu kohta, kes kandsid üldlevinud kristlikke nimesid, kui just allikates ei tooda välja nende päritolu paika. Seega ei leidnud me pikka aega midagi. Näis, nagu ei suudaks me leida mingeid vaieldamatuid tõendeid keskajal Eesti aladelt Taani liikunud vaimulikest.

Kuni me leidsime allika, mis mainis Århusi toomhärrat Johann von Wesenbergi – eestipäraselt Wesenbergi (Rakvere) Johann’i. Tema pidi ju olema pärit Eestist. Ja oligi – teda mainitakse allikais esmakordselt aastal 1313 seoses Taani vasallidega Eestis ning 1321. aastaks oli temast saanud Tallinna toomhärra. Seepeale kerkis meie ette järgmine küsimus. Kuidas sattus ta üleüldse Taani? Ja miks oli ta 1338. aasta mais Greifswaldis toimunud poliitilisel kohtumisel junker Valdemari (hilisem Taani kuningas Valdemar IV, 1340–1375) kaaslaste seas.

Uudishimu ajendas meid edasi otsima. Selgus, et Johann von Wesenberg ei olnud sugugi igal pool armastatud isik. Eriti Tartus. Selle mõistmiseks peame me minema tagasi aastasse 1323, mil suri Tartu piiskop Nikolaus (1313-1323). Viimase ametiajal oli Johann von Wesenberg saanud paavsti käest kohaoote Tartu toompraosti ametikohale, mis tegi rahutuks nii piiskop Nikolause kui ka sealsed toomhärrad. Tartu toompraost Engelbert von Dolen valiti 1324. aastal uueks piiskopiks.

Johann oli nüüd, kui praosti koht oli vabanenud, valmis talle lubatud ametisse asuma ja lasi paavstil end Tartu toompraostiks nimetada. Piiskop Engelbert ja toomkapiitel aga teatasid, et Johann pole teretulnud, sest Tartu toomhärrad on tema ametisse asumisele vastu, mistõttu põhjustaks see kõiksugu probleeme. Seetõttu palus Engelbert paastvilt luba kutsuda Riia peapiiskop, Saare-Lääne piiskop ja Roskilde piiskop seda tüli lahendama. Nähtavasti ei saavutatud ka sel viisil mingit kokkulepet, nii et Engelbert ja toomhärrad kaebasid Johann von Wesenbergi peale paavsti kuurias. 1328. aastal tühistas paavst Johann von Wesenbergi õigused Tartu toompraosti kohale ja andis Engelbertile voli valida sinna piiskopile sobiv mees. Ilmselgelt jäi Johann von Wesenberg just kohalike vastuseisu tõttu ilma talle lubatud ametikohast.

Me ei tea, mis Johan von Wesenbergiga kohe seejärel juhtus, kuid 1338. aastaks, kui me teda taas allikates kohtame, oli ta pääsenud varju alla. Ta oli saanud nii Saare-Lääne toomkooli skolastikuks kui ka Århusi toomhärraks.

Ta oli saanud oote toomhärra kohale Århusis juba aastal 1321, ning erinevalt Tartus juhtunule, sai ta selle koha ka millalgi enne aastat 1338 tegelikult kätte. Selleks ajaks olid Johanni teadmised Eesti oludest Århusi piiskopi Svendi jaoks olulise väärtusega. 1330. aastatel oli Svend üks junker Valdemari, kes püüdis leida võimalikult palju toetust oma püüdlustele saada Taani kuningaks, peamisi nõuandjaid ja vankumatuid toetajaid. Valdemari staatus Eestimaa hertsogina oli üks olulisimaid toetuspunkte, mis tal üldse järgi oli. Näib nagu oleks Svend toonud Johann von Wesenbergi Greifswaldi kohtumisele kaasa selleks, et too saaks anda junkrule hetkel väga vajalikku teavet hertsogkonna oludest. Kahjuks ei kuule me Johannist pärast Greifswaldi kohtumist enam mitte midagi.

Võib-olla oli ta aastaks 1344 juba surnud, sest selle aasta augustis andsid kõik Tallinna toomhärrad välja ühe üriku ning Johanni nende seas ei olnud (ta oli ju 1321. aastal ka Tallinna toomhärra). Me ei tea midagi kindlalt – ta võis olla ju ka olla millalgi Tallinna toomhärra kohast loobunud ja veetnud oma elu lõpu hoopis Taanis. Igal juhul ei olnud ta keskajal ainus Eesti aladelt pärit vaimulik Taanis. Aga neist teistest kirjutame edaspidi.