Carlsbergi stipendiaadid 8. Kas Eesti oli esimene Taani kuningriigi piirkond, kus Valdemar IV suutis oma võimu kehtestada?

Mihkel Mäesalu ja Stefan Pajung

1339. aasta mai alguses võõrustas Tallinna toomhärra Willekin Valge (Willekinus Albus) külalisi oma Toompeal asunud majas. Tallinna raehärra Hermann Heympel sai peo ajal raskelt vigastada, kahjust teadmata asjaoludel. Seepeale sisenes Willekin Valge majasse rida Tallinna kodanikke eesmärgiga viia Willekin sealt minema. Kodanikud sattusid teiste peo külalistega rüselusse ja tapsid Nicolaus von Brunswici nimelise üliku. Üheksandal mail vabastas Taani Eestimaa viitse-asehaldur Berthold von Lechtes kodanikud kõigist rüseluse käigus tekitatud kahjunõuetest, välja arvatud Nicolaus von Brunswici tapmine.

Esmapilgul ei näi neil sündmustel olevat erilist seost Taani-Eesti suhetega 14. sajandil. Tegelikult aga sisaldab Bertholdus von Lechtese väljastatud ürik olulist teavet Põhja-Eesti suhetest tulevase Taani kuninga Valdemar IV (1340–1375) aastatel 1338–1339. Nimelt on see esimene kord, kui mainitakse Taani asehaldurit pärast kuningas Kristoffer II surma (1320–1326, 1329–1332). Meie lugejatele on kindlasti teada, et Kristoffer II valitsusajal algas Taani kuningriigis tõsine kriisiaeg, kuna siis panditi enamus kuningriigi aladest välja Holsteini krahvidele – ainsaks erandiks oli Põhja-Eesti, mis jäi kuninga otsese võimu alla. Aastatel 1332–1340 Taanis kuningat ei olnud ja alles 1340. aastal õnnestus Kristofferi noorimal pojal Valdemar IV Taani troonile tõusta.


Kuningas Valdemar IV Næstvedi Püha Peetruse kiriku seinamaalil. Pildi allikas: Wikimedia Commons

Valdemar tõstatas oma taotluse Taani troonile aastal 1338. Eelmises postituses kirjutasime, kuidas Põhja-Eesti kuninglike vasallide perekonnast pärit Johann von Wesenbergi nimeline toomhärra kohtus Valdemariga 1338. aasta mais. Vaid kuu aega hiljem võttis Valdemar kasutusele Eestimaa hertsogi tiitli ja aasta holjem oli Toompea linnuses ametis juba viitse-asehaldur. Kas me võime sellest järeldada, et just Põhja-Eesti oli esimene Taani kuningriigi piirkond, mille üle Valdemar oma võimu kehtestas?


Katkend viitseasehaldur Berthold von Lechtesi 1339. aasta 9. mai ürikust.
Tallinna Linnaarhiiv

Berthold von Lechtes oli mõjukas vasall ja üks kuninga Põhja-Eesti nõunikest. Viitse-asehalduriks sai ta millalgi ajavahemikus 12. märts 1338 kuni 9. mai 1339. Põhja-Eesti asehalduri nimetas alati ametisse kuningas. Kui Kristoffer II 1332. aastal suri, siis pani asehalduri Marquard Breide oma ameti maha. Kuna Taani troon jäi seejärel vakantseks, ei olnud ka kedagi, kes oleks võinud nimetada uue asehalduri. Seetõttu haldasid Põhja-Eestit järgnevail aastail kohapealsed kuninglikud nõunikud.

Viitse-asehalduri nimetas tavapäraselt ametisse asehaldur. Seega võis Berthold von Lechtes saada viitse-asehalduriks ainult Valdemari kaudu. Võib-olla nimetas Valdemar mingi meile tundmatuks jäänud asehalduri, kes omakorda nimetas Bertholdi oma asemikuks. Samas on ka võimalik, et kuna Valdemar ei olnud veel kuningaks saanud, otsustas ta nimetada üknses viitse-asehalduri. Võib-olla tal lihtsalt ei olnud oma lähikonnast piisavalt palju usaldusaluseid, et saata üks neist Põhja-Eestisse ning seetõttu otsustaski ta seada ühe oma Põhja-Eesti nõunikest ajutiseks asehalduriks.

Mis iganes ka juhtus, on selge, et Taani Eestimaa valduste juhtivad vasalliperekonnad võtsid 1338. aastal Valdemariga ühedust ja selle tulemusena oli Valdemar hiljemalt 1339. aasta maiks kehtestanud oma võimu Põhja-Eesti üle. See oli aga rohkem kui aasta enne seda, kui ta valiti Taani kuningaks ja hakkas valitsema Taani põhialadel.