Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

Kõigile on teada, et Taani kuningas Valdemar IV Atterdag müüs 1346. aastal Põhja-Eesti Saksa ordule. Kuid kas tal oli ka kunagi kavas Eestimaa tagasi nõuda? Taani ajaloolane William Mollerup, kes kirjutas aastal 1880 raamatu Taani suhetest keskaegse Liivimaaga, eitas kategooriliselt seesuguste plaanide olemasolu ning tema järeldust peeti pikka aega tõeseks. Alles 1970. aastatel hakkasid mõned ajaloolased kahtlema Valdemari huvipuuduses oma siinsed valdused tagasi saada. Eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate keskel märkis Rootsis elav väliseestlane Hain Rebas oma töös hiliskeskaegse Läänemereruumi poliitikast, et Rootsi ajaloolane Gunnar Fritzell ütles talle, et ta kirjutab artiklit Valdemari plaanist Põhja-Eesti tagasi vallutada. Fritzell suri 1982. aastal, kuid artikkel jäi ilmumata. Ka Taani ajaloolane Jens E. Olesen on vihjanud, et Valdemar võis tahta Eestit tagasi saada, kuid ei ole andnud oma väitele mingeid konkreetseid tõendeid.

Meil tekkis huvi otsida tõeneid selle julge väite toetamiseks. Või on see väide ikkagi niivõrd uskumatu? Teadaolevalt ei loobunud Valdemar IV Atterdag kunagi nõudmast seda, mis tema arvates kuulus Taani kuningakojale. Peagi leidsime ühe dokumendi. Valdemar oli juba 1355. aastal teinud esimese katse Põhja-Eestit tagasi saada, püüdes veenda paavst Innocentius VI tühistama Põhja-Eesti müüki, kuid paavst keeldus. Seejärel keskendus Valdemar 1320. ja 1330. aastate kriisi ajal võõrvõimu alla sattunud Taani alade ühendamisele oma valitsuse alla, võitis kõiki, kes talle vastu seisid ja karistas rängalt neid, kes ei soovinud tema võimu aktsepteerida. Aegamisi hõivas ta pandivaldajatelt nende käes olnud valdused ja 1360. aastal vallutas ta Rootsi kuninga Magnus Erikssoni käest Skåne, Hallandi ja Blekinge, kuigi ta oli varasemalt sõlminud Magnusega lepingu, millega ta tunnustas Rootsi kuninga võimu nendes kolme piirkonnas. Vaid aasta hiljem tungis Valdemar oma laevastikuga Ojamaale – Hansa Liidu mõjukale tugipunktile Läänemere keskel – ja vallutas kogu saare. Miks ta seda tegi? Nägi ta saart tugipunktina Eesti ründamiseks?

Kui kuningas Valdemar tõepoolest kavatses kroonida oma saavutused Taani kuningriigi taasühendamisel Eestimaa hertsogkonna tagasinõudmisega vahetult pärast Ojamaa vallutamist 1361. aastal – see saar andis talle suurepärase tugipunkti laevastiku saatmiseks keskaegsele Liivimaale – siis ta pidi need plaanid edasi lükkama. Ojamaa ning Visby linna vallutamine vihastas neid hansakaupmehi, kellel kaubanduslikud huvid keskendusid just Läänemerele. Nad ei suutnud lihtsalt aktsepteerida seesugust jultunud rünnakut ühe hansalinna vastu. Pealegi sai Valdemar Ojamaa vallutamisega enda kontrolli alla ka Läänemere-kaubanduse olulise sõlmpunkti. Niisiis sõlmisid Põhja-Saksa hansalinnad liidu Rootsi kuningaga, kes polnud sugugi rahul Skåne, Hallandi ja Blekinge (mille saamiseks oli ta kulutanud palju raha) ja nüüd ka Ojamaa kaotamisega. Samuti sõlmisid nad liidu Holsteini krahvidega, keda tegi ärevaks Valdemari kasvav võim, mis oli muutunud juba nii suureks, et ta oli suuteline tõsiselt survestama Läänemere läänepiirkonna võimukandjaid ning lahendama kõik tüliasjad enda kasuks – kasutades selleks ka jõudu, kui vaja. Puhkenud konfliktist kasvas välja sõda, mis lõppes 1362. aastal sõlmitud 1364. aasta jaanuarini kehtiva vaherahuga.

Vaherahu ajal polnud Valdemar sugugi tegevusetu. Ta lahkus Taanist ja reisis läbi Euroopa, sõlmides mitmeid liiduleppeid, saavutades sel moel mõnegi märkimisväärse diplomaatilise võidu. Tal õnnestus saavutada Poola kuninga, Püha Rooma keisririigi keisri ja isegi Saksa ordu toetus – Valdemar polnud mitte lihtsalt heade sidemetega kuningas, vaid kasutas ka nutikalt ära endale avanenud võimalusi. Viimast omadust demonstreeris ta oma reisi viimases sihtkohas – ta külastas paavsti Avignonis.

Seal asus ta meie arvates tegelema pikemajalise poliitilise planeerimisega. Esmapilgul näib, nagu oleks Valdemar pelgalt taotlenud ja saanud oma ustavatele kaplanitele, nõunikele ja kantsleritele hulga paavstlikke ametisse nimetamisi erinevatesse toomkapiitlitesse Skandinaavias, Põhja-Saksamaal ja keskaegsel Liivimaal. Kuid kas paavstilt just nendele vaimulikele palutud ametikohtade taga peitub ka mõni sügavam tähendus? Meie arvates oli tegemist Taani kuninga peene püüdlusega saavutada mõju mainitud piirkondade üle. Sel viisil uute ametikohtade saajate seas olid esimeste hulgas mitmed vaimulikud Tallinna, Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondadest.

Võib arvata, et nende vaimulike varustamine toomhärrade kohtadega oli selgelt läbi mõeldud. Valdemar tegi harva midagi ilma ise sellest kasu saamata. Avignonis saavutas ta enda teenistuses olnud vaimulikele toomhärrade kohad Lübecki, Schwerini ja Rostocki kapiitlites. Samuti osutas ta mõningaid teeneid Lübecki piiskopile. Seda võib pidada vahendiks saavutada mõju justnimelt neis hansalinnades, millega Valdemar sõjas oli. Vähemalt sai kuningas sel moel endale isiku, kes teavitas teda neis linnades toimuvast. Paljud neist, kellele Valdemar uued ametikohad sai, kuulusid mõjukate linnakodanike ja raehärrade perekondadesse ning olid seega seotud poliitilisi otsuseid tegevate ringkondadega hansalinnades.

Eesti alade vaimulike karjääri edendamist ja neile toomhärrade kohtade andmist just Eesti ala toomkapiitlites võib pidada osaks Valdemari plaanist tugevdada oma mõjuvõimu Eestis. Seejuures mitte üksnes endises Eestimaa hertsogkonnas, vaid ka Tartu ja Saare-Lääne piiskopkondades. Siinsete alade vaimulike oma teenistuse võtmine ja neile ametikoha ja sissetuleku andmine võis tagada Valdemarile ka nende vaimulike sugulaste heasoovlikkuse. Kuid mis perekondadest on üldse juttu? Kas tegemist oli tähtsate ja mõjukate inimestega? Kui jah, siis kas see võiski olla Valdemari plaan – leida esmalt endale toetajaskond, enne kui asuda Liivimaa vastu rünnakule? Meie edasine ülesanne on selgitada, kas see oligi Valdemari plaan!