Carslbergi stipendiaadid 13. Kuningavääriline kingitus

Stefan Pajung ja Mihkel Mäesalu

Enamik meie lugejaid, isegi kui nad teavad väga vähe Taani ajast Eestis, on kindlasti kuulnud Eestimaa hertsogkonna müümisest Saksa ordule aastal 1346. Eelmistes postitustes oleme käsitlenud Taani kuningate püüdlusi Põhja-Eesti tagasi saada. Seda teemat on seni uuritud eelkõige kuninganna Margrete I (1387–1412), Pommeri Eriku (1396–1439) ja Baieri Christofferi (1440–1448) valitsusajal. Meie uurimistöö on aga päevavalgele toonud, et samasugused püüdlused olid olemas ka 16. sajandil. Kui meie tähelepanu alla sattus Püha Rooma keisririigi keisri Karl V (1520–1558) privileeg oma õemehele, Taani kuningale Christian II-le (1513–1523), siis tekitas see meis huvi, ega see pole mingil moel seotud Taani nõudmistega Eesti aladele. Selle üriku leidis Taani ajaloolane Holger Reetdz 1827. aastal Münchenis, kuhu oli 16. sajandil sattunud osa Christian II arhiivist.

Bernhard van Orley. Keiser Karl V portree, u. 1520.
Allikas: Wikimedia Commons

Keiser Karl V väljastas selle privileegi 1521. aasta juulis, mil Christian II külastas Flandriat. Kuningas oli läinud keisriga läbi rääkima oma abikaasa, keisri õe Elisabethi kaasavara küsimuses, mis pidi küll olema rikkalik, kuid mida keisri perekond ei olnud seni ära maksnud. Hoolimata sellest, et abiellumisest oli möödas juba kuus aastat. Karl oli esialgu hoidunud kaasavara tasumisest seepärast, et kuningas Christian jätkas suhet oma armukese Dyvekega ka pärast Elisabethiga abiellumist. 1521. aastaks oli Dyveke juba surnud ja nüüd uskus Christian, et kaasavara välja maksmise aeg on saabunud.

Oleks kuningas raha kätte saanud, oleks tal olnud piisavalt vahendeid palkamaks palgasõdureid, surumaks maha vastuseisu tema võimule Rootsis, mille kuningaks Christian eelmisel aastal oli saanud. Keiser Karl V, kellel olid alati näpud põhjas, ei saanud ega tahtnud maksta. Pettunud Christian ei tahtnud lahkuda Flandriast tühjade kätega, niisiis andis keiser talle hoopis ülal mainitud üriku. Keiser kinnitas selle dokumendiga Christian II õigused Holsteini hertsogkonnale ja seda ümbritsenud aladele, aga ka Hamburgi linnale. Samuti kinnitas Karl kõik Christian II eelkäijate õigused Lübecki linnas ja Saksamaal. Kuid mida see tähendas? Kas keiser andis Christianile tõeliselt kuningaväärilise kingituse? Carte blanche’i, mis kinnitas Taani kuninga õigused ulatuslikele aladel Põhja-Saksamaal, aga ka keskaegsel Liivimal. Sarnaseid ürikuid on keisrid väljastanud ka varem.

Taani kuningas Valdemar II (1202–1241) sai 1214. aastal Friedrich II käest (1212–1250) üriku, millega viimane loovutas Valdemarile kõik need keisririigi alad Elbe ja Elde jõgede vahel, mis too oli suutnud enda võimule allutada. See ei käinud mitte üksnes Holsteini kohta, vaid ka Taani kuninga ülemvõimu all olnud Mecklenburgi ja Pommeri kohta. Kuigi Valdemar II kaotas kontrolli nende alade üle aastatel 1226–27, siis mälestused tema vallutustest säilisid. 16. sajandi alguses teadis Taani avalikkus teda Valdemar Võitja nime all just tema paljude vallutuste tõttu.

Valdemar II vallutused Põhja-Saksamaal kuni aastani 1223
Kaart raamatust “Danmarks Riges Historie”, 1900.

Kas keiser Karl V ürik võis toetada ka Taani kuninga taotlusi Põhja-Eestit tagasi saada? Keiser oli ju Liivimaa piiskoppide lääniisand ning Saksa ordu võimuteostus seal tugines keisri ja paavsti väljastatud ürikutele. Kuigi Karl V ei kavatsenud hakata Christian II õigusi ise taga nõudma, võis Taani kuningas siiski kasutada keiserlikku ürikut tõendusena keisri toetusest oma taotlustele Põhja-Eesti tagasi saada. Kui kuningas oleks läbirääkimiste käigus esitanud Saksa ordule selle keiserliku üriku, oleks ordu ilmselt vastanud, tuues välja keiser Ludwig IV (1314–1347) ning paavsti ürikud, mis kinnitasid Põhja-Eesti müümist Saksa ordule.

Michael Sittow. Christian II portree, 1515.
Allikas: Wikimedia Commons

Ometigi polnud Christianil kunagi aega seda keiserlikku ürikut tegelikult kasutusele võtta. Ta oli hõivatud vastuseisuga oma võimule esmalt Rootsis ja seejärel ka Taanis, mis lõppes tema kukutamisega mõlema riigi troonilt ning pagendusega 1523. aasta kevadel. Oleks huvitav teada, mida Christian II oleks selle keiserliku privileegiga ette võtnud ja milliseid taotlusi sellega põhjendanud.