Autor: Fotomuuseumi esimene juhataja, ajaloolane Mall Parmas
21. juulil 2020 täitub Fotomuuseumil 40. aastaring. Ümmarguse sünnipäeva puhul meenutame Fotomuuseumi idee kujunemise ja teostumise lugu ja värvikamaid juhtumeid. Kolmandas postituses räägib Fotomuuseumi esimene juhataja Mall Parmas muuseumi esimestest aastatest.
Eelmise osa muuseumi ajaloost leiad SIIT
Linnamuuseum ootas uue filiaali sündi. Need ootused olid suured, sest valmimas olid uued puhtad pinnad ekspositsiooni jaoks. Hoidlad olid küll väikesed, aga tegemist oli ju ühe kompaktse koguga, mis sinna väga hästi ära oleks mahtunud. Suur osa museaalidest oleks läinud ekspositsiooni.
Samal ajal renoveerimisega käis tulevase Fotomuuseumi ekspositsiooni ettevalmistamine. Materjalid olid koos ja põhiline kava juba valminud. Kujundaja oli „Arsi“ kunstnik Juhan Illend. Illendi stiil oli karge ning mehelik ja seetõttu valisime just tema nende väga keeruliste ruumide kujundajaks.
Aga saatusel olid omad plaanid ja nagu eelnevalt kirjas on, ärkasid nüüd Kultuuriministeerium ja tsensuur (Lott ja Moss, Rosenberg, Aleksejev). Kuigi näituseplaanid olid ministeeriumis põhjalikult läbi vaadatud, kõik kahtlased pildid välja korjatud (kuskilt ei tohtinud paista sobimatud ristid, lipud, aurahad jne), siis lõpuks jäi domineerima üks küsimus. Kui oli teada, kes on pildil, siis kes olid selle isiku vanemad ja kuhu need on maetud? Selline absurdne nõudmine lõi jalust. Muidugi oli see ettekääne, et ekspositsioon keelata. Öeldi selge sõnaga, et suvel on oodata palju väliskülalisi ja küll on hirmus, kui mõni leiab piltidelt oma sugulasi. Eriti kardeti väliseestlasi. (Hiljem on tõesti paljud külastajad siit oma sugulaste pilte leidnud. Eriti Saksa saatkonna töötajad).
Linnamuuseumi direktoril polnud mingit õigust vastu vaielda. Peeter Tooming püüdis ajakirjanduses protesteerida, aga neid tema artikleid enam lihtsalt ei avaldatud. Seega tuli Linnamuuseumil nüüd välkkiirelt ümber orienteeruda ja millegagi uus filiaal sisustada. Tollane varahoidja Valli Konsap organiseeris kiiresti uutesse ruumidesse Linnamuuseumi kogudest vana metalltarbevara, kirstud ja laekad. Kõik sai tehtud kiirustades. Foto oli täielikult välistatud.
Muuseum avati juulis 1980. Kohal oli kõiksugu tähtsaid isikuid. Kutsumata olid jäänud Poola ehitajad ja kõik need, kes Fotomuuseumi tulevikuga olid tegelenud. Meie istusime omaette „Pegasuse“ kohvikus ja meeleolu oli niru. Aga siiski kõlas seal just poolakatelt lootustandev sõnum – ükskord te saate oma Fotomuuseumi niikuinii. Aga selleks kuulus veel peaaegu kaheksa aastat.
Maja kahest trepist oli sissepääs vangla poolelt nagu praegugi. Teine uks oli ka avatav, sest seda nõudis tuletõrje järelvalve. (See uks avaneb sissepoole, aga hoonete välisuksed peaksid avanema väljapoole). Tööde käigus ühendati kaks maja läbimurretega, sest nii on neid parem muuseumina kasutada. Näitusepinda on siin suhteliselt vähe, sest uksi-aknaid ja muid avasid on palju. Projektiruum oli täielikult tagasi saanud oma keskaegse ilme. Suur trepp oli lammutatud ja võlvid uuesti üles laotud. Osa sellest ruumist oli vaheseinaga eraldatud tualettruumideks. Selle seina taga oli täielik putkade rägastik – eelruum, üks väike majapidamisruum ja neli tualettruumi. Kõik see on praeguseks ümber ehitatud.
Vaieldamatult on selle korruse kõige tähelepanuväärivamad ruumid aga vangla sissepääsuruum, väike üksikkong ja pikk kitsas läbipääs siseõuele. Õu on täiesti omaette vaatamisväärsus. Selliseid salaaedu on selles kvartalis veel teisigi.
Teisel korrusel polnud vanglaülema eluruumi lakitud põrand ära kuivanud, mistõttu oli see avamispäevaks kaetud punase „ Mistra“ põrandakattega. Pilt oli kohutav. See kate kadus muidugi varsti. Kas sel korrusel oli väike tagatuba ja tualettruum, majapidamisruumikene ning läbipääs kõrvalasuvasse kullasseppade kontorisse. Teine selline läbipääs oli ühiskongis ja selle ukse taga oli korter (praeguseks kinni müüritud). Selle kvartali majad olid läbi pööningute ja keldrite kõik kuidagi seotud ja kui algasid erastamised, siis oli segadust palju. Restaureerimise käigus leitud danskerid olid avatud, vana pööningu uks puhastatud ja sealt viib käänuline trepp pööningule. Nagu kõikidel keskaegsetel linnahoonetel oli pööning suur ja õhurikas ruum, millest esialgu kujunes mittevajalike asjade ladu.
Maa-alune maailm oli samuti väga põnev. Kaks sünget kongi, milles oli alles paar aheldamisrõngast, sügavad aknaavad, millest aimub müüride paksus ja järsk trepp. Kahe kongi vahel oli väike vaheruum, milles arvatakse olevat olnud maja küttesüsteem. Trelluksed on kaasaegsed ja paigaldati selleks, et seda muuseumi ala kuidagi eraldada. Tegelikult on ju kõik muuseumi ruumid avatud, mis on näituste vahetamisel tõsiseks mureks.
Vanglaametniku maja keldris avastati aga kummaline nišš, mille kohta samuti arvatakse, et tegemist oli küttekoldega. Nendesse ruumidesse viib praegu trepp ka tänavalt. Esialgu oli seal vaid suur aken ja ruumisisene trepp. Kuna võis oletada, et seal on olnud mingi sissepääs, siis lubas muinsuskaitse sinna ehitada ka välistrepi kui varuväljapääsu. Poolakad rajasid keldrisse maja sprinklersüsteemi, mis on praegu juba tehniliselt iganenud ja selle kasutamispõhimõttest pole keegi siiani aru saanud. Üks kord on see ka ise tööle hakanud ning tõsise kahju tekitanud. Õnneks oli näituse vahetuse aeg ja eksponaadid polnud veel paigal. Seejärel vahetati küll kulunud otsikud välja, aga sellest on praeguseks möödas juba palju aastaid. Sellesse keldrisse toodi umbes samal ajal ka kogu Fotomuuseumi küttesüsteem, mis varem asus Kullassepa tänava nurgapealse hoone keldris.
Selline oli pilt 1980. aasta suvel, kui aktiivses kasutuses oli vaid kaks korrust. Maja oli märg ja seda köeti täiel võimsusel, et niiskust peletada. Sel ajal ei kontrollinud ükski ametnik, kas ruumid on ka eksponeerimiseks sobilikud. Võib-olla tuleks praegu õnne tänada, et läks nagu läks. Foto on ju väga tundlik materjal. Ka viimane ekspositsiooniplaan oli nii jõuetu ja tendentslik, et hiljem oleks olnud sellisele väljapanekule häbi otsa vaadata.
Fotoajaloo esiletõusuga oli Kultuuriministeerium hellaks tehtud. Sel ajal ei olnud Tallinna täitevkomiteel mingit sõnaõigust, kuigi linnamuuseum oli ka siis linnavalitsuse otseses alluvuses. Tegelikult juhiti kõike EKP kultuuriosakonnast ja peaideoloog oli Rein Ristlaan. Linnamuuseumi direktor ei lubanud isegi fotokogul uutesse ruumidesse kolida. Selline segane aeg kestis 3 aastat. Raevanglas olid ajutised näitused. Järelvaatajaid oli palju. Maja oli väga puhas ja korras. Tundus, et kõik on hästi ja nii jääbki. Linnamuuseumile oli tekkinud lihtsalt uus galerii.
Aga fotohuvilised koondasid ridu ja ei andnud alla. 1981. aastal toimus direktorite vahetus. Meinhard Teder saadeti (sunniviisiliselt) pensionile. Vahepealseid asetäitjaid ei peetud ja uueks Tallinna Linnamuuseumi direktoriks sai 1982. aasta sügisel ajaloolane Eerik Lätti. Noor mees oli teisest puust ja ühel päeval märkasin teadete tahvlil tuleohutuse eest vastutavate inimeste nimestikus, et mind on määratud vastutavaks isikuks Raemuuseumis. Kui läksin aru pärima, siis ütles direktor Lätti, et tuleva aasta alguses kolitakse fotokogu ja kõik sellega haakuvad kogud Raevanglasse.
See toimus 17. veebruaril 1983. Oli eriti külm ilm. Sel ajal oli Linnamuuseumi kollektiiv veel väike, aga väga kokkuhoidev. Kui oli vaja midagi teha, siis tehti seda ühiselt. Nii toimusid fotokogu kolimisel talgud ja ka Ajaloomuuseumi kolleegid tulid appi. Numismaatik Ivar Leimus oli sel ajal sõjaväes kordusõppustel ning kamandas endaga kaasa ka kaks reameest. Kes teab, kust “suure kodumaa” avarustest need poisid küll pärit olid, sest ega nad vene keelest eriti aru ei saanud, aga nad olid tublid ja töökad. Eks neile oli see ka vaheldus – mis sest, et kummaline. Kolimiseks oli antud vaid üks päev, üks lahtine veoauto ja kõik kapid ning varad tuli nii ära paigutada, et järgmisel päeval sai muuseumi avada. Nii ka toimus ning tööpäeva lõpuks olid kõik oimetud. Ühisel kohvijoomisel oli meeskond üsna tasane, vaid keegi poetas märkuse: „Kaua tehtud, kaunikene“. Tal oli õigus, sest edasi läks veel mitmeid aastaid enne, kui sündis päris Fotomuuseum. Aga esimene, väga otsustav samm oli tehtud.
Fotod 1-6 on pärit Tallinna Linnamuuseumi fotograafi Peeter Kaasiku fotoseeriast Raemuuseumi avamiselt 21. juulil 1980. Filminegatiiv, 6×6 cm. TLM Fn 8837:1-10, https://www.muis.ee/museaalview/2736684
Fotod 7-12 on pärit Peeter Toominga fotoseeriast Fotomuuseumi ruumides 1990. aastal. Värvislaid Kodak 1048 PRZ, 24×36 mm. Fotomuuseumi kogu
