Autor: kunstikogu hoidja Risto Paju, konservaator Annely Miil

Tallinna Linnamuuseumi kunstikogusse kuulub üks ainulaadse elukäiguga kunstiteos, mis on suurema osa oma elust, ligi pool sajandit, veetnud pagenduses hoidlasügavuses. Eriliseks teeb selle asjaolu fakt, et pelgalt teadmine maali muuseumis hoidmisest võinuks tollal muutuda ohuks nii teadjale kui ka maalile.

See teos on Maximilian Maksolly 1920. aastatel maalitud “Eesti Vabariigi väljakuulutamine Päästekomitee poolt”.

Kunstikogu hoidja, kunstiteadlane Risto Paju:
Eesti muuseumide infosüsteem MuIS kirjeldab Tallinna Linnamuuseumi kunstikogusse kuuluvat maali järgmiselt: “Eesti Vabariigi väljakuulutamine Päästekomitee poolt 1918. aastal” Seisavad Jüri Vilms, Konstantin Päts ja Konstantin Konik. Päts on keskel, parem käsi ette sirutatud, teises käes paberileht. Neid ümbritseb kuulajaskond. Kolmikust vasakul rahva hulgas Jaan Poska. Tagaplaanil ümarkaarsed aknad.

1989. aasta 24. märtsi ajalehes “Sirp ja Vasar” avaldas kunstiajaloolane Mirjam Peil salapärase artikli pealkirjaga artikli “Habent sua fata…“

Sentents Habent sua fata libelli tähendab ladina keeles: “raamatuil on oma saatus”. Ja oma saatus või muuseumikeeles biograafia on ka museaalidel.

Aga millest mu õpetaja Mirjam Peil kirjutas? 

On raamatuil oma saatus, on ka piltidel. Ühe maali – Maximilian Maksolly Päästekomiteed kujutava kompositsiooni – saatuses oli taas käänak: 15. märtsil 1989 toodi see päevavalgele Linnamuuseumi hoidlast, kus ta 48 aastat seisnud oli. Praeguste muuseumitöötajate eelaegadest oli seda seal hoitud, salapäraselt jõupaberisse paikitult, ilma inventarinumbrita ja arvele võtmata. Tulmeraamatust leiab vaid umbmäärase viite, et töö on 1941. aastal üle atnud (kelle poolt, ei tea?) lausega “Tallinna linna kunstiteoseid”. Umbmäärasus ja salapära on ilmsesti pilti säilitada aidanudki.

Mirjami Peili jutule lisan omalt poolt, mida mulle kinnitas toonane kunstikogu hoidja Mare Kask: ka tema ei teadnud, mis selles pakis peidus on. Museaalide inventuuridel olid muuseumitöötajad vaadanud lihtsalt kinnist pakki. Tundub, et selle sisu oligi vaid peavarahoidja saladus. Viimane aga arvestas, et kes ei tea, sellel on lihtsam.

Tookord, maali väljatoomise aegu 1989. aastal, oli tegu tõelise avastusega ning kohale olevat olnud kutsutud ka Aktuaalne Kaamera.

Konservaator Annely Miil:
Maal paiknes aastatel 2001–2018  Tallinna Linnamuuseumi püsiekspositsioonis. Pärast püsiekspositsioonist mahavõtmist vajas maal konserveerimist: selle alusraami puit oli deformeerunud ning osa kiile nurkadest puudu. Maalimiseks kasutatud lõuend, mis on väga jämedakoeline ja jäik, lokkis eriti maali nurkadest.

Konserveerimiseks eemaldati lõuend alusraamilt. Maali tagakülg ja alusraam puhastati tolmust. Lõuendi deformatsioone püüti eemaldada pressimisega, kohati läbi profülaktilise kleebise. Maali pind puhastati, lakikihti õhendati, servas olevad suured naelaaugud täideti ja maal pingutati taas korrastatud alusraamile. Maali pind kaeti õhukese lakikihiga ja see paigutati nüüd juba uude, eksponeerimiseks sobivasse ümbrisraami.

2019. aasta oktoobris pandi konserveeritud ja korrastatud maal välja Eesti Panga saali seinale. Väljapaneku koht on siinjuures oluline – maali süžee kujutab just selles Eesti Panga saalis toimunud sündmust.

***

Salapäraseks on Eesti kunstiloos jäänud ka maali autori, Maximilian Maksolly (1884 Tallinn – 1968 Rio de Janeiro) isik. Ehkki ta oli ema poolt eesti päritolu, võõrastas eesti kunstnikkond teda arvatavalt Peterburi akadeemilise tausta tõttu, mis andis talle paremad eeldused ja häälestuse täita Kultuurkapitali tellimusi, kui paljudele kohalikele. Väidetavalt vastuolude tõttu sel pinnal viis elu ta Eestist eemale.

Kunstnik sündis 1884. aastal Tallinnas ungari-eesti perekonnas. Ta õppis Peetri reaalkoolis ja seejärel Peterburis Alexander von Stieglitzi kunsttööstuskoolis, mille lõpetas aastal 1909. Kuni 1923. aastani elas ta Venemaal ja Saksamaal, kus töötas portreemaalija ja restauraatorina. 1924. aastal põgenes ta Nõukogude Liidust Poola ja sealt kolis tagasi kodumaale Eestisse.

1920. aastatel keskendus Maksolly lahingumaalile, täites sel viisil kultuurkapitali temaatilist tellimust kunstnikkonnale kujutada rahvuskangelasi müütilistest muinaskangelastest kuni Eesti vabadussõjani. Oma ajaloomaalide ja portreedega osales kunstnik mitmel näitusel ja pälvis avalikkuse tunnustuse. Teda eksponeeriti ning tema tööd kaunistasid sõjaväe- ja valitsusasutusi, sealhulgas Vabadussõja muuseumi. Tema teoseid reprodutseeriti raamatutes, ajalehtedes ja postkaartidel.

Märkimisväärne osa Maksolly teostest hävitati Nõukogude võimu ajal, seetõttu on “Vabariigi väljakuulutamine” oluline leid ja oma ajastu ainulaadne dokument.