Küsis Annika Haas, fotod: Karoliina Kase.

Fotomuuseum on ikka olnud Tallinna Linnamuuseumis see koht, kus tegeletakse sotsiaalselt oluliste ja tänapäevaste teemade käsitlemisega. Karoliina Kase näitus “Kõikidele pullvasikatele siin maailmas” on Fotomuuseumis avatud 14.04.–6.06. 2022. Näitus räägib loomade väärkohtlemisest suurtes tootmisfarmides. Fotograaf toob päevavalgele valusad fotod ja paneb mõtlema meie tarbimisharjumuste üle. Avaldame siinkohal asjaosaliste nõusolekul ajakirjas Positiiv nr 45, suvi 2021 ilmunud intervjuu.

Oma noore elu jooksul olemist paralleelsete kultuuriruumide vahel jaganud ja jagav fotograaf Karoliina Kase (s 1992) elab praegu Austraalias ning on ehe näide sellest, et paljunäinud silmad vaatavad maailma laiemalt ja tundlikumalt kui oma mullis tegelased. Eesti, Costa Rica, USA ja Austraalia kogemus pole jätnud samas sügavat ökoloogilist jalajälge, kuna igal pool on fotograaf jäänud tükiks ajaks paikseks, õppinud ja töötanud ning jõudnud uute teadmiste kaudu äratundmisele, et tema ülesanne on suunata inimeste pilk keskkonnateemadele. Hiljuti jõudis Karoliina Kase rahvusvahelise Life Framer konkursi Animal Kingdom (2020) tippu, käsitledes talle omaselt inimese ja looduse vahelist suhet. Edukaid esinemisi on olnud teisigi.

Palun kirjelda oma teed fotograafia juurde. Kuidas sattusid seda õppima lõpetatud koolidesse – United World Collage Costa Rica, Brown University USAs. Palun võrdle kahe kooli kogemust.

Vanemate kompaktse filmikaamera vastu tundsin juba lapsena huvi ning teismeeas sain endale Canon Powershot G7, millega põhiliselt tegin pilte maal loodusest ning loomadest. Paari aasta pärast kinkis isa mulle Nikon D200 ning kasutasin fotovõistluselt võidetud raha, et osta objektiiv.

See kaamera tuli minuga Costa Ricasse kaasa, kus ma jätkasin visuaalsete kunstide õppimist. Kuigi tol hetkel üritasin teha lihtsalt ilusaid pilte loodusest ja inimestest, siis United World College’s hakkasin mõtlema fotograafiast kui kunstimeediumist. Süvitsi ma tol hetkel fotograafiat siiski ei õppinud, sest tegelesin pigem joonistamisega.

Brown’i ülikoolis hakkasin aga võtma fotokursusi, kus leidsin uue perspektiivi läbi fotograafia ning töötasin oma fotoprojektide kallal. Kuna tegin oma bakalaureuse kraadi visuaalsetes kunstides, siis kujuneski minu põhimeediumiks fotograafia. Lisaks sain läbi oma ülikooli võtta kursusi ka Rhode Island School of Design’is, kus oli eraldi fotograafia osakond, spetsiifilised kursused ja tippvarustus õpilastele kasutamiseks. Kui Brown’i ülikoolis omandasin põhiarusaamised fotograafia kohta, siis Rhode Island School of Design’is sain põhjalikud tehnilised teadmised ja olin ümbritsetud väga andekatest kunstnikest.

Kas juba Eestis elades püüdsid kaameraga rääkida kaasa ühiskondlikel teemadel või tuli see teadmine fotograafiast kui sotsiaalsest mõjutajast hiljem? Kuidas on toimunud sinu areng teemasid valides? Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et oled alguses olnud rohkem inimestekeskne portreteerija, nüüd oled pilgu pööranud aga keskkonnateemadele ja täpsemalt loomadele. Miks?

Alustasin kindlasti portreerijana – mulle meeldib inimesi kaasata loomingulisse protsessi ning mul on alati huvitav jälgida, kuidas inimesed kaamera ees käituvad. Ma usun, et igast inimesest saab kõnekaid portreesid teha ning üritan alati ka kõige jonnakamat modelli tulemusega üllatada.

Kuigi mul jätkus huvi inimeste pildistamiseks, siis pärast ülikooli olin loomingulises kriisis ja ei olnud kindel, kas peaksin fotograafiaga jätkama. Sel ajal kasvas ka teadlikkus keskkonna suhtes ning mind tabas arusaamine, et inimkonnana ei võta me eksistentiaalsete probleemidega, nagu elurikkuse kadu või kliima soojenemine, midagi ette. Kuna mul on tegutsemiseks alati head põhjust vaja, siis ökotsiidi kontekstis ei tundunud mu tavapäraste fotoprojektide jätkamine põhjendatuna. Sel hetkel väljendasin oma frustratsiooni ja kurbust öiste linnapiltide tegemisega.

Fotograafia kui sotsiaalse mõjutaja kasutamiseni jõudsin pärast Austraaliasse kolimist, kus sain elu kogeda keskkonnaprobleemide ja farmiloomade kannatuste keskel. Avastasin enda jaoks dokumentaalfotograafia, et kaasa rääkida teemadel, mis on kriitilised meie elukeskkonna ja kaasliikide säilitamiseks ning väärikaks kohtlemiseks.

Sinu värskemaid töid on valus vaadata. Miks ja kas on vaja anda vaatajale rusikahoop näkku, et ta hakkaks aru saama, et just temal on osa selles, et looduses toimuvad karmid ja drastilised muutused?

See on huvitav tähelepanek, sest ma pigem üritasin piimafarmis toimuvat pildistada nii, et need fotod kajastaks loomafarmide reaalsust, aga ka ilu, mis peitub igas loomas ning Austraalia maastikes. Kuigi negatiivsed kogemused domineerisid minu kogemust, siis see aeg ei olnud täielikult kole – sain jagada mõne toreda hetke koos loomadega ning näha fantastilisi vaateid. Ma tahtsin neid vastandlikke tundeid ka oma töösse tõlgendada. Kuigi ma võisin näha oma elu ilusamat päikesetõusu, siis samal hetkel oli minu ees loom, kes oli jäetud surema, sest tema eest hoolitsemine ei olnud kasumlik.

Üritasin seda ilu ka nendesse karmidesse fotodesse tuua, et vaatajal oleks lihtsam piltidesse süveneda. Kui kõik on kole, siis me pigem väldime probleemi täielikult. Loomafarmidele keskenduv fotoajakirjandus tegelebki põhiliselt nende põrgulike kaadrite pildistamisega. Mina aga töötasin ühes ja samas farmis kolm kuud – mul tekkis isiklik side loomadega ning tundsin meeletut kurbust ja kaastunnet nende vastu. Seega proovisin ka vaatajale edasi tõlgendada pigem seda kurbust, mitte šokki.

Tänapäeva tarbija on nendest loomadest ja tootmisprotsessist nii lahutatud ning reklaamindus on meile pikka aega müünud ideed õnnelikest lehmadest aasa peal. Kindlasti üritasin seda valearusaama oma projektiga ümber pöörata. Seega teatud šokk on vajalik, sest loomafarmid ongi enamasti koledad ning meie isiklikest valikutest sõltub tuhandete loomade elu ja meie elukeskkond. Siiski usun, et ainult rusikahoopidega kaugele ei jõua.

Kuidas sa jõudsid teemani, mis on seotud suurloomafarmidega ja inimeste tarbimisharjumustega? Kuidas suhtusid su tööandjad sellesse, et teed suurfarmis traagilist lugu ja ei näita antud tööstusharu farmi omanikele just kõige sobivamast küljest?

Kolisime elukaaslasega Austraaliasse ning viibisime siin algselt viisadega, mille pikendamiseks oli vaja teha nn farmipäevi. Meie esimene töökoht oli piimafarmis. Olin selleks ajaks juba liha tarbimisest lahti öelnud just eetilistel põhjustel, kuid mul oli väga naiivne arusaam piima tootmisest. Kogemused vanemate sugulaste piimalehmadega või varasem väikse piimafarmi külastus ei valmistanud mind ette selleks, mis toimus industriaalses loomafarmis.

Juba esimese vahetusega kukkus mingi osa mu maailmavaatest kokku. Kõik see, mida ma tol päeval nägin, tundus vale. Pea kaks tuhat looma olid meie jaoks kõigest numbrid arvutisüsteemis. Need lehmad ei olnud õnnelikud ja sõbralikud nagu reklaamides, vaid kartsid inimesi ning olid apaatsed. Me pigistasime emaloomadest välja viimse tilga piima, mis on mõeldud vasikatele, kes võetakse pea koheselt pärast sünnitust oma emade juurest ära.

Minu piimafarmi kogemus ei piirdunud ainult sellega, et nägin, kui räigelt loomi koheldakse. Sain omal nahal tunda, kuidas niigi kaitsetuid töötajaid ära kasutatakse ning kuidas keskkond hävib loomatööstuse tõttu. Esimesed päevad farmis möödusid pideva mõttega, et me peame elukaaslasega siit lahkuma, aga lõpuks otsustasime jääda, et saaksin pildistada farmis toimuvat ning jagada teadlikkust.

Küsisin tööandjalt luba pildistada farmis ja ütlesin, et ei maini koha nime kuskil. Sain nõusoleku, kuid mulle öeldi, et ma nn koledaid asju ei fotografeeriks. Farm oli aga suur, seega sain kõik vajaliku materjali pildistatud nii, et kedagi läheduses ei oleks.

Minu veendumus on, et praegune üleilmne pandeemia on inimkonna käitumisest tingitud – inimene ei ela ammu enam kooskõlas loodusega. Kas sa näed oma fotograafilistes projektides jõudu mõjutada inimeste mõtlemist, kas sulle ei tundu, et võitled tuuleveskitega?

Ma arvan, et iga inimene, kes teadlikult tahab maailma mingis suunas mõjutada, kogeb pidevat frustratsiooni ja nördimust, sest kollektiivselt muutume me väga aeglaselt, kui üldse. Muutus on ebamugav ning selle jaoks on vaja tugevat põhjust, kas positiivset või negatiivset. Enamasti on viimane mõjusam. Kuigi nn arenenud riikides on nüüdseks vaesus ja ebavõrdsus tõusvas trendis, siis kollektiivselt pole meil veel jätkuvalt piisavalt valus, et suuri muutusi ette võtta. Seega kindlasti ma ei eeldagi, et mu töö oleks radikaalselt maailma muutev.

Samas tean mitut sõpra ning tuttavat, kes on pärast minu fotode nägemist ja teksti lugemist kas täielikult loomsetest toodetest lahti öelnud või tarbimist vähendanud. Minu projekti piimafarmist on jaganud ka loomaõiguste organisatsioonid sadadele tuhandetele inimestele ning paljud inimesed, keda ma ei tunne, on mulle saatnud sõnumeid, et minu pildid andsid neile motivatsiooni või lihtsalt tänavad mind dokumenteerimise eest. See on omakorda minu jaoks motiveeriv ning tean, et olen vähemalt mingi panuse andnud. Kollektiivne muutus ei saagi enne toimuda, kui enamus üksikinimesi individuaalsel tasemel midagi ette ei võta.

Arvan, et lõpuks peaks iga inimene jääma kindlaks oma väärtushinnangutele sõltumata sellest, kas ülejäänud maailm ennast parandab või ei. Kahjuks on tänapäeval populaarne suhtumine see, et mis vahet seal on, kas mina kui üksikisik, midagi muudan või ei – maailmas on pea kaheksa miljardit inimest, seega suures pildis midagi ei muutuks. See aga ei õigusta üksikisiku moraalitust.

Kui sa vaatad kaugelt väikest Eestit, siis kuidas sulle tundub suurte riikidega võrreldes, kas me võiks ja saaks midagi paremini teha kui suured? Või tundub sulle, et Eestis käib samasugune arutu ressursside raiskamine ja tahame olla nö suurte moodi?

Keskkond ja tsivilisatsioon on teemad, millest võiksin lõputult arutleda, aga lühidalt öeldes ma arvan, et kindlasti saaksime asju paremini ajada, aga kahjuks üritame Läänemaailmaga igas mõttes sammu pidada. Lisaks sõltume väikese riigina suurtest jõududest ja nende taktikepi järgi tantsimisest palju.

Selleks, et teist rada pidi käia, on väikesel rahval vaja selgroogu ning alternatiivset visiooni riigi tulevikule. See viimane ei tule aga võimuladvikust, vaid rahvalt endalt. Samas, kui Eesti hakkaks püüdlema ökoriigi staatust – ja siinkohal ma mõtlen üleüldist tarbimise vähendamist, eriti jõukamates ühiskonnakihtides, mitte rohepesu elektriautode näol – siis kui paljud inimesed oleksid nõus lahti ütlema oma mugavustest jätkusuutlikkuse nimel? Kuigi pikemas perspektiivis kujundaks selline muutus meist sitkema rahva ja valmistaks meid ette energiavaesele tulevikule, siis inimloomana ei suuda me praguseid mugavusi hüljata.

Siiski pean mainima, et võrreldes ameeriklaste või austraallastega on eestlased oma elukeskkonnaga lähedasemad. Enamus eestlastel on veel mingisugune side ja austus looduse vastu säilinud. Kui on vaja, siis saame vähesega hakkama ja suurushullustus pole veel laialt levinud. Ma väga loodan, et me rahvana hoiame sellisest suhtumisest kinni ja et see looduslik häving, mis toimub meist nii läänes kui idas, hoiab meid valvsana.

Ja lõpuks küsimus fotomeediumi kohta – eelistad analoogkaamerat. Miks? Ja kas liikuv pilt poleks mõjusam maailma paremaks muutmise missioonil?

Analoogkaamera kasutamist on tänapäeval raske õigustada, kuna filmile pildistamine on kallis. Sellegipoolest sunnib analoogkaamera fotograafi ennast kokku võtma ja kaadrile keskenduma. Minu jaoks puudub filmile pildistamisel muretus ja see kerge ükskõiksus, mis kaasneb digitaalfotograafiaga, kus on võimalik lõputult sama subjekti ilma lisakuludeta pildistada. Analoogfotograafia on intiimsem. Peale selle on digitaalkaameraga samasugust piltide sügavust ja ajatust võimatu imiteerida.

Piimafarmi projekt pani mind tõesti mõtlema liikuva pildi kasutamisest, kuid tol hetkel otsustasin jääda fotode juurde. Loodan see aasta alustada pikaajalise projektiga, kus dokumenteerin Austraalia keskkonna hävingut, inimtegevuse panust sellesse ja põliselanike suhet loodusega. Suure tõenäosusega hakkan ka filmimist projekti loomisel kasutama.

Osalesid Fotomuuseumi korraldatud suurprojektis “Isolatsioonidialoogid”. Kirjelda palun seda kogemust. Mida elasid läbi selles protsessis olles?

Meie jaoks Austraalias elu väga ei muutunud – piirangud kestsid võibolla kuu aega, kuid me töötasime maal, kus elu käis tavaliselt edasi. Seega sellist eraldatust ma ei kogenud nagu enamus “Isolatsioonidialoogides” osalejad. Küll aga töötasime kaugetes piirkondades ilma internetiühenduseta ja tsivilisatsioonist eraldatuna.

“Isolatsioonidialoogide” kallal töötamine meenutas mulle portreeprojektidega töötamist, kuna fotoseeria loomine toimus koos teise inimesega – Iris Kivisaluga. Ootasin alati põnevusega tema vastuseid ning üritasin tema tõlgendustest ja perspektiivist paremini aru saada. Kontakt Irisega oli sel perioodil üks mu väheseid ühendusi välismaailmaga. Kui meie fototöödest võib muidu teatud sarnasusi leida, siis “Isolatsioonidialoogides” väljendusid meie erinevad kogemused seoses ülemaailmse eriolukorraga – Irise fotod olid enamasti tehtud kas siseruumis või eeldatavalt linnas ning mina pildistasin ainult välitingimustes.

Tutvu Karoliina Kase fotoprojektidega siin:  https://www.karoliinakase.com/